Mihkel Mutt pani kirja oma kaugete sugulaste lood
Selgub, et tõesti mälestusi. Mutt on suurejooneliselt ette võtnud oma mälestuste kirjutamise, plaanitsedes tõenäoliselt ulatuslikumat sarja. Igatahes avaköites ta enda isiklike mälestusteni veel ei jõuagi, vaid räägib oma esivanemate lugu. Raamatu lõpus on enesestmõistetavalt lai valik fotosid. Kahjuks puudub graafiline sugupuu, mistõttu üldpildi saamise nimel tuleb ise lugemisel tööd teha.
See on nüüd selline raamat, mida Muti praegu elavail ja järeltulevatel sugulastel on loomulikult ääretult põnev uurida – aga millega teistel inimestel ei ole ilmselt suurt midagi peale hakata. Kui just ajaloolane, biograaf või Muti süvafänn ei ole. Isik isiku haaval kirjeldab Mutt oma kaugeid sugulasi. Ega nende lood pole eriti huvitavamad või igavamad kui meist kelle tahes sugulaste lood. Välja arvatud vahest sellised dünastiad nagu Krossid ja Viidingud. Stilistilist „eesti eluloo” lugemisüksust siit välja ei kujune, materjali žanr on rohkem märkmed ja kommentaarid.
Kuulsusi igas suguvõsas
Mihkel Muti vanaisa Victor Mutt oli kõrge sõjaväelane, kes kuulus koos Ants Piibu, Jaan Poska ja teistega 1919. aastal Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ning osales Eesti-poolse sõjalise eksperdina Tartu rahu konverentsil. Sellele pole minu vanaisadel muidugi midagi vastu panna. Aga mul on näiteks üks kõvemast mehest vanavanaema õepoeg. Tõsi ka. Ma olen kindel, et igaüks leiaks oma suguvõsast mõne kuulsa ja põneva inimese, kui uurima hakkaks. Hakatagu ainult uurima! Muide, Julius Kuperjanov on minu isapoolse vanavanavanaisa Jaani venna Matsi lapselapselapse Mati naise Viia vanaisa Johanni venna Ernsti väimehe Eduardi vend.
Victor Muti abikaasa, Mihkli vanaema Eugenie Mutt on jätnud eesti kirjanduslukku jälje sellega, et andis Philadelphias 1930. aastal välja mahuka kogumiku enda adapteeritud ja inglise keelde tõlgitud eesti muinasjutte.
Mutt on loobunud päris kaugete esivanemate väljaselgitamisest kirikuraamatute abil, leides, et ega need pelgad sünni-, leeritamise ja surmadaatumid ei ütle niikuinii midagi. Ja et kõik suguvõsad viivad niikuinii välja ühte kohta – paarsaja tuhande aasta taha Kenyasse või Etioopiasse.
Leian, et see on suur lünk. Ka „kuivad” daatumid võivad rääkida palju, sest nendest joonistub välja isikute jada. Ja seda jada graafiliselt sugupuus kujutades võib ennast tabada nii- ja naasugustelt mõtetelt, kui näed, kuidas vanavanavanavanaema kolmest abielust on nüüdseks saanud kolm meeletut inimparve. Või kui näed, et vanavanavanaisa ja vanavanavanaema olid tegelikult õdede lapsed, kes omavahel abiellusid. Või kui näed, et kellegi kolmest lapsest pole kellelgi järeltulijat, aga kellegi teise vallaslaps, omal ajal juriidilises mõttes õudusunenägu, sooritas oma eksistentsi täies hiilguses ja elujõus.
Lisaks muule tähendab kirikuraamatute ja muude vanade allikate kõrvalejätmine seda, et väga suurt osa oma sugulasi ei teatagi. Nii et poolikult on Mihkel Mutt selle asja ette võtnud. Ehkki näiteks jälle uurimistöö vanaisa Victori asjus on väga põhjalik ja eeskujulik. Oleks võinud oma isikut ikka veel grandioossemalt põlistada, äkki oleks saanud koguni Rootsi ajani välja!
