(:)midagi eriti loomuvastast
Kultuurist, iseäranis aga luulest kirjutades pean alustama vabanduste ja põhjendustega. Kui kirjutaksin spordist, ärist või ilmatüdruku nabast, siis poleks vaja selgitusi, see oleks loomulik. Kui ma viimati kirjutasin ajalehes kultuurist, osatas kommentaator, jälle jahud kultuurist, ideed on otsas vä.
Tuleb tunnistada, et ideed on otsas. Käin kahel jalal, hingan vahetpidamata ja kui külm on, kütan kaminat. Mul ei ole ühtegi paremat mõtet, kuidas liikuda, sooja saada või ainet vahetada. Tean veel mitut, kes söövad ja magavad, selge et neidki vaevab ideede nappus, tuleb alustada vaimse pankroti menetlust.
Ja kui kellelgi hakkab sellest parem, siis ma tunnistan, et Ene Mihkelsoni looming on minu ideede puudus, minu isiklik kapriis ega tohiks kellelegi korda minna, olgu siis nii. Ehk teenite selles kindlas teadmises rohkem raha ja kulutate meelelahutusele veelgi enam, võtke heaks.
Kõrge ei sobi meile
Loodetavasti ei eksi ma suurusjärgus, kui väidan, et meil on Mihkelsoni luule mõistjaid ja ferraariomanikke võrdsel hulgal, mõned üksikud. Meenutan helgusega okupatsiooniaega, kui Võsul oli veel raamatukogu ja seal leidus laias valikus Ene Mihkelsoni luulekogusid. Ma olin kõigi Mihkelsoni luuleraamatute esimene ja viimane, vahel ka mitmekordne lugeja.
Wikipedia ütleb Mihkelsoni luule kohta: „Tema luules on vähe rütme ning riime, küll aga sisaldab see inversioone. Luule on jõuline ning allegooriate ja metafüüsikarikas.” Siinkohal on üleliigne peatuda pikemalt inversioonil, metafüüsikal ja kõneaktidel, inversioonidel, kõike seda on „Tornis” vähemaks jäänud.
Kuid veel on vara rõõmustada, eliidiprojekt pole kaugeltki surnud. Riime pole juurde tulnud, ehkki tegemist on kõige lugejasõbralikuma ja realistlikuma Mihkelsoniga, oleme ikka valgusaastate kaugusel Ellen Niidu tüüpi nätskest lasteluulest, mis tänu algkooliõpetajate pingutustele masside teadvuse päiksepoolses toas luulet tähendab.
Ehkki sellel sajandil asub Mihkelsoni luulelooming juba Uku Masingu ja Ilmar Laabani lugejate haardeulatuses, siis Artur Alliksaare ja Kalju Lepiku publiku jaoks asub Mihkelson ikka veel maamuna kõveruse taga. Paanikaks pole põhjust. Vaevalt, et keegi mind Mihkelsoni lugemise juurde segama tuleb.
Olud on sellised, raamatukogudel pole raha, meedia ei oska ega taha, nagu antud juhul näha, toodet pööblile seeditavaks mäluda ja laiale massile piisab ellu jäämiseks spordiuudistest. Nad võiksid lugeda, aga nad ei loe, seega eliidiprojekt jätkub – Mihkelson toodab ja (:)kivisildnik tarbib. Vaevalt, et Guido ennast meiega hubaselt tunneks.
Miks peaks keegi ennast vaevama loomuvastaste asjadega nagu taevakõrgune luule? Meie loomuses pole midagi kõrget, kõrge ei sobi meile, see on loomuvastane ja ebaloomulik. Munamägi on madal, läikiv pangatorn on samuti madal ja selle, et Oleviste oli kunagi Euroopa kõige kõrgem ehitus, unustasime juba ammu ära.
Toon mõned tekstinäited, mis eelöeldut kinnitavad: „Majad on tõelised Hingeta/Neist on lahkunud surmgi” (lk 29); „Täna öösel üritati müüa Mati Undi/riideid Ma ei teadnudki et tal on nii/palju sviitreid pintsakuid ja kõrge kontsaga” (lk 24); „See võiks jäädagi meelde/kui möödunud elu” (lk 65).
Mida lisada? Ainult seda, et: „Maal on kompassita muidugi Lihtsam/mõistuse juurde jääda…” (lk 33); „liivast varnas krigisevad/hambad” (lk 58); „Pärast sõda algab teine sõda” (lk 43); „alguse ja lõputa jutt enne tähendusi andvat/plahvatust” (lk 39); „…Põlata pole põh-just/kedagi Roomajadki jäid ellu ju ainult/ olude sunnil” (lk 18).
Milleks õhutada roomajaid või madalalt lendajaid selliseid loomuvastaseid asju lugema? Neil hakkab halb, väga halb.
Sanga talus, 23.08.2010
Ene Mihkelson
Torn
Varrak 2010
 |
  |
 |
