Mida teha, et armastus ei jäätuks?

Pappkarbist leiab kaks sarnase kujundusega ja ühesuguse pealkirjaga köidet. Tootekirjelduse järgi on ühes neist jutud ja teises luuletused. Eristuse võti aga peitub autori enda peas ega allu teaduslikule analüüsile (mitte et see kuidagi vajalik oleks, jumal hoia). Paneme näiteks ühele Ehini vabavärsilisele luuletusele kirjavahemärgid külge ja saame sellise loo.

„Kui olime pidanud ühe oma paljudest viimastest eravestlustest ning tulin sind kümnendat ja viimast korda trepist alla saatma, unustasin akna lahti. Tagasi tulles oli tuba sääski täis. Tapsin pool ööd neid vereimejaid, kümnete kaupa. Tapsin neid raevukalt, nagu armastust sinu vastu. Viimaks oli vaikus, surmavaikus. Kui unustad akna lahti, tuleb pärast tappa. Aga jäägu see viimaseks.”

Kõigile on teada, et luuletajad on peast soojad, aga vähemalt see kõlab kui täiesti selgemõistusliku inimese tekst. Tõsi, on ka kujunditega tihedamalt läbi pikitud või vormilisest küljest väljapeetumaid, rütmile ja riimile allutatud tekste. Aga jutud? Täiesti üle võlli. Kui see on proosa, siis sedalaadi, mida kirjutab Ehiniga samas rühmituses, kunagises Erakkonnas tegutsenud Mehis Heinsaar – pigem suuliselt edastatav in­diaani muistend kui raamat.

Lahku- ja kokkuminekud

Mõlemad kogud räägivad valdavalt armastusest, lahku- ja kokkuminekust. Nii isiklike teemade puhul võib objektiivsuse eos aknast välja heita ja nentida, et „Luuletused” jättis mind üsna külmaks, kui avaluuletus „Sind polnud minu kleidi näitusmüügil” ja veel mõned välja arvata. Pagan teab, kas põhjus on minu soolises kuuluvuses või selles, et esimesena loetud „Jutud” ütlesid teema kohta juba justkui kõik ära ning luulekogu seletas samad mõtted puust ja punaselt üle.

„Jutud” on aga toredad. Vahepealkirjadega eraldatud tekstid moodustavad jutustajaisiku muundumisele vaatamata terviku, kus nais- ja meesalge kehastused üksteist jälitavad ja käest lasevad.    

Pole kahtlust, et Kristiina Ehin on naine, kelle pärast võõramaa luuletajad võiksid tõesti raamatukoguesisel muruplatsil noavõitlust pidada, nagu luulekogu lõpus juhtubki. Ometi võib see „eesti luule hea tüdruku” minategelane olla paras bitch (nii koledat sõna siiski ei kasutata). Muude vempude kõrval püüab ta uputada oma mehe ajusid, varastab eri meestelt nende aprikoosid (hinge?) või hammustab neil käed otsast. Kirjeldamist leiab ka meeskuju ratsionaalne külmus või liigne tiirasus, aga kui naistegelast keegi või miski rõhub, on see ikka tema enda äng, nõutus ja raev.

Ühes Ehini varasemas vetelkõndimise-teemalises tekstis hoiab armastus naist laineharjadel, selles raamatus aga kaotab ta kohe alguses usu ja oskuse. „Ma ise lasin oma vee / rõõmu ja kurbuse vee / kuristikust alla,” nendib üks luuletus. „Me lõpetame oma lood pettunult, segaduses, õnnetud ja ilma ühegi valemita,” leiab üks jutt. „Ohtlik on oodata õnne kelleltki teiselt. Õnne ei või oodata isegi endalt mitte.”

Muinasjutuformaadi puhul on tore, et lood ikkagi õnneliku lõpuni jõuavad.

„Juttudes” ei jää kibedus ainuvaldavaks ning Õnne Valem ja Elu Mõte leiavad üheskoos mingi modus vivendi. Eks räägi ka „Luuletused” sellestsamast: kui armastus on kaduv, on seda ka igatsus ja kunagi peavad nii päike kui ka öö uuele ringile minema.

Kristiina Ehin

„Viimane monogaamlane”

Pegasus