Mida mehed tegelikult kõige enam kardavad?
Heiki Vilepi raamat „Hirm” rakendab ilukirjanduses ja mängufilmides sugugi mitte vähelevinud ideed, mida meile viimasel ajal eksporditud kunstiteostes arendavad sedavõrd erinevad autorid nagu Terry Gilliam või Miguel de Unamuno. Väljamõeldud maailma loojat võib kergesti tabada hirm, et tema enda eksistents pole tegelaste omast ehedam.
Sarnased on lood ka Vilepi raamatu peategelase, luuserikalduvustega literaadi Ericuga ning tolle kirjutatava jutu peategelase Harryga, kelle fantaasiaviljad omakorda kõigi ülejäänute elu keeruliseks muudavad.
Põhiküsimus on sellisel juhul, kas kuskil eksisteerib üks „lõplik alguspunkt”, pisim matrjoška, originaalne peegel või kirjanik, kelle omadusi ülejäänud tegelased peegeldavad. Kas fantaasia on reaalsem kui fantaseerija? Sellised kasutud mõtted võivad hulluks ajada, ning Eric, kes ühel hommikul avastab, et tal pole naist, autot, töökohta, raha ega suitsu, kasutab antud võimaluse tänulikult ära.
Ühesõnaga, paarikümne lasteraamatu autorina tuntud Vilep on avaldanud esimese täiskasvanutele mõeldud proosateose. Mis on sellel aga pistmist hirmuga? Ericule tundub ju kohe esimestel lehekülgedel, et mehel, kellel pole midagi kaotada, pole ka midagi karta. Ometi tunnistab ta endale, et kirjutama ajendab teda ikkagi hirm, soov panna oma tegelane olukordadesse, mis on tema omast ebameeldivamad, ja mis ehk veel olulisem, olukordadesse, mida ta erinevalt oma elust prognoosida suudab. Vähemalt esialgu.
Üheplaanilisena tunduv süžee muutub raamatu teises pooles üsna nõutuks tegevaks rägastikuks, kus sündmusi ja fraase on veel võimalik jälgida, aga autori taotlus üha ähmastub ning ka tegelaste suhtumine temasse muutub üha jultunumaks. Ka järelsõna kirjutanud Hannes Varblane märgib, et kirjanik püüab ühe hoobiga tabada seitset või enamatki kärbest. Vähemalt paar tükki saab ta kätte ka. „Hirmul” on meessoost keskealisele töötule humanitaarintellektuaalile pakkuda selge sõnum – fantaasia vabastab ängistusest, mõtelda tuleb karbist väljas, teate küll. Ainult et Eric kaotab jõukaks saades olulise osa oma fiktiivsest inimlikkusest, nii et kümneaastane poeg hakkab taga igatsema töötut ja hoolitsevat isa.
Nagu öeldud, räägib raamat mehest. Ei saa tähelepanuta jätta, kuidas Vilep käsitleb sugudevahelisi suhteid – harrastuspsühholoogile on teos selles osas tänuväärne töömaterjal. Räägitakse, et iga normaalne mees kardab alateadlikult kastreerimist, mis ei pruugi toimuda üksnes munade mahalõikamise kujul.
Hirmu tekitab juba mõte olla ahvatleva naise jaoks tühi koht lihtsalt seetõttu, et kuskil sõidavad mersudega ringi mölakatest alfaisased, valmis möödaminnes pakkuma kõike, mida üks naine nähtavasti vajab. Ericu abikaasa Nathali sõnul on selleks kolmainsuseks suur riist, raha ja vabadus.
„Loomulikult võis ajada kõik valitseva ühiskondliku korra või raske lapsepõlve kaela, naise kaasasündinud truuduse või kurja saatuse kaela,” märgib Vilep. „Eric ei olnud sedasorti mees. Ta süüdistas ennast.” Viimastel lehekülgedel tehakse see, mida Eric tegelikult kõige rohkem kardab, puust ette ja punaseks.
„Hirmu” võib ulmelise süžee ja rahvapärases vormis kirja pandud filosoofiliste dialoogide tõttu võrrelda Enn Kasaku raamatuga „Vaba pattulangemise seadus”, ent sellise võistluse võidaks Kasak. Põhjus võib olla selles, et Vilep püüab korraga haarata suuremat sületäit, kui kanda jõuab, tõmmates lahknevad otsad lõpuks nii järsult ja tihedalt kokku, et see umbsõlm lugeja nõutuks võtab. Raamatu lugemisele kulunud paar tundi pole siiski raisatud aeg. Vaidleksin vastu Olavi Ruitlasele, kes nimetab raamatut diagnoosiks. Pigem kirjeldab Vilep sümptomeid, aga mille omi, jäägu juba lugeja otsustada.
Heiki Vilep
Hirm
Heiki Vilep, 2010
 |
  |
 |
