Meedia ohvrid

Kuue päeva pärast näidati sama stseeni uuesti televisioonis – ja mitte enam kohalikus telekanalis, vaid üleriigilises. Nil Schaller oli jäänud silma koomik Stefan Raabile ja selle telesaatele (midagi “Ärapanija”-laadset – toim). “Ma märkasin üht esimese klassi õpilast, kes minu meelest on natuke liiga vana,” ütles Raab irvitades. Ekraanile ilmus Nil Schaller, koolituutu käes. “Diilerid kohanevad üha paremini.”

Oli see süütu nali? 1,13 miljonit inimest vaatas Raabi saadet. Mida see tähendab, sellest sai Nil Schaller aimu järgnevatel päevadel ja nädalatel. Tänaval küsisid võõrad inimesed, kas tal oleks natuke “seda” müüa. Väiksesse einelauda, kus ta töötas, tulid inimesed “uimastidiileri” üle nalja viskama. Senikaua, kuni omanik tüdis ning naise vallandas.

Nil Schaller on tavaline naine, kes Raabi saate keeristes oli täiesti abitu. Kui asjast kirjutasid veel kaks suurt kohalikku türgi lehte, Hürriyet ja Türkiye, ei julgenud Nil Schaller enam häbi pärast tänavalegi minna. Ta andis Raabi – kes iseenda eraelu avalikkuse eest kiivalt kaitseb – kohtusse, nõudes kahjutasu “naeruvääristamise ja objektiks muutmise” pärast. Hagi lükati esimese astme kohtus tagasi.

17, rase, töötu – mis ema?

Zürichi linna suure üürimaja ülakorrusel asub psühhoterapeut Mario Gmüri vastuvõtukabinet. Siin ei käi üksnes tavalised patsiendid – paanikahäirete, depressiooni ja hirmu käes kannatajad –, vaid üha enam ka need, kes on sattunud meedia ohvrite hulka, nagu 60-aastane terapeut seda väljendab. Tuntud ja mitte nii tuntud inimesed. Gmüri peetakse meediaeksperdiks, ta on kirjutanud sel teemal isegi raamatu (“Avalik inimene – meedia staarid ja meedia ohvrid”). Ta teab, millist kahju meedia inimesele teha võib. Et tohutus konkurentsis ellu jääda, nihkub meedia inimestele üha lähemale. On tekkinud sensatsiooniajakirjandus, mis “esitab ka nõrku teemasid nii vaatemänguliselt, et see vallandab tugevaid tundeid”, ütleb Gmür. Ka nn kvaliteetajakirjandus on kolletumise piiri juba ammu ületanud. Meedia emotsionaliseerimise eestvedajaks peab Gmür nn rämps-talkshow’sid, kus tuuakse avalikkuse ette teemasid, mida varem peeti isiklikuks. Näiteks: “17, rase, töötu – mis sul oma ka lapsele pakkuda on?” “Poliitik, kes soovib valijatele meeldida, ei saa enam piirduda üksnes briljantsete seisukohavõttudega omas valdkonnas,” ütleb Gmür, “vähemalt sama tähtis on rõhutada, et ta peseb oma sokke ise või mängib oma lapselastega jalgpalli.”

Tundeajakirjandus püüab provotseerida, äratada tundeid – ükskõik milliseid. Kui minister esineb ajakirjanduses “kahvatult”, on skandaal juba pöördunud tema kahjuks – ükskõik, mida ta ka ei ütleks. Gmür: “Tundeajakirjandus on oma seisukoha juba öelnud.” Tundeid jahib kogu meedia – ja ka sellised vanad formaadid nagu näiteks televiktoriinid ei juhindu enam entsüklopeediliste teadmiste imetlemisest, vaid püüavad hoopis otsida ja näidata vastaja pingeseisundit, stressi, filmides teda selleks võimalikult lähedalt.

Vuajeristide mass

Mõnikord otsustatakse see, kas inimesest saab meedia ohver, vaid sekunditega. Seetõttu püüavad meedianõustajad nagu Marcus Knill oma klientidele selgeks teha: tähtis on esimesel hetkel kaalutletult reageerida. Kui sind verbaalselt rünnatakse, tuleb hoida pea selge ning võita aega. Knill nõustab poliitikuid, ärijuhte, kõrgeid ametnikke ja tippsportlasi Šveitsist, aga ka Saksamaa tippjuhte. Ta õpetab neile, kuidas vältida meedia ohvriks muutumist. Emotsiooniajakirjanik elatub üllatusmomentidest. Kesk asjalikku vestlust võib ta ühtäkki küsida häbitult: “Millal te viimati seksisite?”

Näiteks endine SŠveitsi suursaadik Berliinis Thomas Borer-Fielding, kel oli bulvariajakirjanduse väitel armuafäär ühe kaubamaja kosmeetikuga, “kaotas juba 30 sekundiga”, nagu väljendub Knill. Kui ajakirjanikud temalt küsisid, kas kuulujutt on tõene, tegi diplomaat suurima vea, mis hävitas tema karjääri: ta eitas. Ta vaidles vastu etteheidetele, süüdistas ajakirjandust ning avas seega allakäiguspiraali. “Kes eitab, lisab süüteainet arutelule ning lükkab võidu-kaotuse dünaamika käima.” Suursaadik oleks pidanud ütlema: “See on minu eraasi, see ei puutu teisse!” Ning kui seda teemat oleks ikkagi edasi käsitletud, oleks Borer-Fielding saanud astuda õiguslikke samme.

Rahvas on muutunud vuajeristide massiks, kes tahab ennekõike näha üht: võitjaid ja kaotajaid. Ja terve hord ekshibitsioniste lubab meelsasti end selleks vaatemänguks tarvitada. Tung olla “keegi”, soov olla kas või paar hetke kuulus sunnib “väikese inimese” kaamera ette – olgu või luuseri ja logardina. Tervete salkadena esitlevad end alkohoolikud ja fetišistid, voodimärgajad ja kleptomaanid – “lootes, et vabatahtlik eneseavamine annab neile inimeste silmis plusspunkte”, nagu selle kohta ütleb Zürichi psühholoog Gmür. Aga keegi ei maksa neile honorari, kui neid hakatakse kividega loopima.

Labiilsed ohvrid

“Rambivalguses soovivad sageli seista labiilsed inimesed,” ütleb terapeut. Inimesed, kellel on pärast mõne trauma läbielamist tekkinud kõrgendatud vajadus olla “keegi” ning end väljendada. Või nõrgad, väljaarenemata isiksused, keda esineb nüüdsel pidetul ajal üha rohkem ja rohkem. Televisioonis ei koge need inimesed aga mitte enesetõestamist, vaid hoopis illusioonide purunemist, kui nad märkavad, “kuidas neid vaid vaatemängu nimel kuritarvitatakse”, ütleb Gmür.

Kõige rohkem meedia ohvreid toodavad eratelekanalid.

On kevadine ennelõuna Zürichis. Sinises taevas särab päike. Aga Marcel Maderitsch on oma väikese korteri akende ette tõmmanud luugid. Toas on nii pime, et ta peab süütama lambi. Ning korteri välisukselt ja kirjakastilt on Marcel eemaldanud oma nimesildi. Alles hiljuti oli tal koju tulles kombeks sõita autoga terve tiir ümber kvartali, veendumaks, et keegi teda ei jälita.

Marcel Maderitsch, 31 aastat vana, pikakasvuline ja sportlik, oli paar nädalat staar. Ta oli “poissmees”, peategelane samanimelises seitsmeosalises telesarjas, mis jooksis 2003. aasta lõpus Saksamaal ja Austrias. Ligi 3,6 miljonit sakslast jälgis, kuidas Konstanzist pärit pangaametnik valis 25 noore naise seast oma unelmate naist. Iga osa lõpus ulatas ta roosi nendele, kes tohtisid edasi jääda, teised kandidaadid pidid aga ilma lilledeta koju minema. Sarja vändati luksuslikus villas Prantsusmaal Cōte d´Azuris.

Telešõud saatis meediapalavik – ning peaosalist avalik õelutsemine. “Üha enam ja enam,” noris ajaleht Süddeutsche Zeitung, “näitab Marcel ennast hingetu psühhovrakina, kes mõjub emotsionaalselt tühja, seksuaalselt vaesunu ja moraalselt laostununa.” Ajaleht Die Welt austas Marceli tiitliga “katalooginägu” ning väitis, et “esteetiliselt sarnaneb seriaal softcore´ga: toretsev interjöör, siin roosike, seal küünlake, siin padjake, seal rätikuke, lisaks pilgud ja muusika – lihtsalt jube”. Austrias heideti sarjale ette naistevaenulikkust ning nelja partei naispoliitikud avaldasid selle vastu protesti.

Ja see on vaid tühiasi, kui seda võrrelda bulvariajakirjandusega. Ainuüksi kõmuleht Bild kirjutas Marcelist 22 korda, alati kõrval foto. Marcel kogus uudiseid ja pealkirju: Ei mingeid miljoneid, ei mingit lossi – RTL-i “poissmees” elab ikka veel koos emmega! – Kas “poissmees”kasutab naiste võitmiseks alkoholi? – “Poissmees” oli voodis täielik käpard!” Bulvariajakirjanikud küsitlesid ka Marceli naabreid ja sugulasi, et uurida tema seksuaalseid eelistusi.

“Ajaleht Bild terroriseeris minu vanemaid,” ütleb Maderitsch. Igal keskööl, kui järgmise Bildi online-väljaanne internetti riputati, istus Marcel arvuti taga, et näha, “millise saastaga mind jälle üle valatakse”. Ajal, mil seriaal jooksis, oli ta pidevalt põgenemas, “ma reisisin palju, palju”. Ikka veel tuntakse Marceli tänaval ära, ka Zürichis, kus ta nüüd elab.

Kuid ons Marcel Maderitsch tõesti meedia ohver? Kas saab ohver olla see, kes on ise vabatahtlikult nõustunud osalema reality-show’ peaosas? Muidugi tundis Marcel end meelitatult, kui ta 140 kandidaadi seast välja valiti. Aga tagajärgedele ta ei mõelnud. “Mul olid algusest peale kõrval advokaadid,” ütleb Maderitsch. “Ma ei läinud kaasa kõigi režissööri näpunäidetega, näiteks soovitusega hüpata alasti basseini.” Ent meediakajastust oli ta lootusetult alahinnanud. Maderitsch uskus, et ta kontrollib kõike – ent lõpuks sa temast ärakasutatu.

Berliini meediaadvokaat Christian Schertz järgib aga põhimõtet: “Meedia ohver on see, kes ise meediasse ei kipu.” Ümberpöördult tähendab see: kes pakub end vabatahtlikult meediasse ning müüb oma isiklikku ja intiimsfääri, ei saa end pidada meedia ohvriks.

Eraelust on saanud kaup

Schertzi vastuvõturuum asub Berliini eliitlinnaosas, Kurfürstendammil. Et tal on meediaga palju tegemist, seda kinnitab juba suur, raudteejaama ajalehekioskit meenutav ajakirjariiul tema vastuvõtutoas. Schertz esindab paljusid meedia ohvreid, tundmatuid ja tuntuid, ennekõike aga niinimetatud A-liigasse kuulujaid, kes on tuntud oma saavutustega. “Erinevalt B- ja C-kategooria “promidest”, kes on tuntud, sest nad on tuntud,” seletab Schertz.

B- ja C-kategooria staaride puhul, nagu kõigi “mittepromide” puhul, pälvib avalikkuse tähelepanu vaid nende eraelu.

Meediaühiskonnas on eraelust saanud kaup. Inimesed, kes näitavad avalikkusele neoonvalguses oma kõige isiklikumat külge, saavad selle eest raha. “Enam ei ole mingeid tabusid, kõik on võimalik, kaamera käib kõikjal,” ütleb Schertz. “Kui sa tahad seksi- ja intiimsfääris tähelepanu leida, pead minema üha kaugemale.” Kes end aga kord avalikkuse ees lolliks on teinud, see ei saa enam järgmine kord kasutada õigust eraelu kaitsele, selgitab advokaat. Sel juhul ütleks kohus, et tegu on “vastuolulise käitumisega”.

Artikkel ilmus esmakordselt 9.6 ajalehes Die Zeit. Copyright: NYT Syndicate

Tähti üheks õhtuks. Ja kogu eluks

•• Sel suvel filmitakse tervet hulka uusi reality-sarju: kohe hakkab ringi sõitma “Buss”, käivad uute “Naistevahetuste” võtted ja filmitakse linnatüdrukuid maal, sarja tööpealkirjaga “Simply Life”.

•• Aga mitte praegu, võtete ajal, vaid hiljemalt nädal pärast tele-eetrit hakkavad neis sarjades osalenud esinema tabloidlehtedes pihtimustega sellest, et neid on valesti mõistetud ja nad ikka ei tahtnud, et see kõik nii läheks. Pärast eetris olekut reality-show alles algab.

•• Millegipärast on just massimeedia ja sellest tulenev tähelepanu see, mis paneb osalejad mõtestama seda, mis nendega tegelikult toimus. Seda, et nad tegid oma tunded, eraelu, seksuaalsed eelistused ja lähedased laiatarbekaubaks.

•• Ja sealt tuleb ka teadmine, et “saade rikkus minu elu”. Või peaks see lause olema hoopis “ma nägin oma elu esimest korda kõrvalseisja pilguga”?

•• Ilmselt meediaalane kogenematus ning oskamatus aimata oma tegude kommunikeerimise tagajärgi paneb esinema selliste avaldustega, nagu tegi Viljandimaa taluperenaine, “Naistevahetuse” Tiia.

•• Pärast seda, kui avalikkus oli arutanud, mitme mehega tal lapsed on, kui tihti neil kodus pesu vahetatakse, seda, et ta on rase ja põeb lihaste kärbumist, tegi ta avalduse: “Edaspidi luban, et ei trügi kuhugi.” Naistevahetuse Erika ja Heinari teatasid ähvardavate kommentaaride tagajärjel asjast politseisse ja üritasid sarja eetrisse andmist peatada.

•• Kui kerge-raske on aga Eestis, kus kõik kogu aeg kõigiga kommunikeeruvad, lahti saada Baari-Paavo nimest ja alustada puhta lehena tõsiseltvõetava poliitiku karjääri? Kui palju on värske menuautor Sass Henno pidanud võitlema oma ID-luukerega, mille nimi on Salasuhte-Sass? Isegi sedavõrd, et ta Urmas Oti talk-show’s “Happy Hour” esinedes selle targu ise välja ütles.

•• Ilmselt saadakse tõsielusarjadega ühele poole siis, kui Eestis on juba kõik seal esinenud. Siis võtab maad edevuseta puritaanlus ja eraelus friiklik puutumatusfoobia. Mis mõnes mõttes oleks ju tore. Piret Tali