Matt Schofield: bluusi mängitakse sageli valemi järgi, kuid tunnetuseta

••Sündisid 1977. aastal Manchesteris. Sa oleks võinud ju saada muusikuna kelleks iganes – trip-hop, post-rock/metal, grime, poistebändid, lad-rock olid su kujunemisaastate märksõnad. Sina valisid oma noore elu heliribaks aga isa plaadikogu?

Bluus on see muusika, mida olen terve elu kõige rohkem armastanud. Ausalt öeldes polnud selle mängimises või kuulamises kui valikus midagi teadlikku. See olengi mina. Kuulsin lapsena pealt, kuidas isa kodus plaate kuulas, hakkasin sellest muusikast huvituma ja lõpuks tahtsin seda ka mängida.

Ma andsin oma esimese kontserdi 13-aastaselt, kui olin kuus kuud tõsisemalt kitarri mänginud, ning ega see muusika polnud väga erinev sellest, mida ma praegu teen. Mulle meeldib mõelda, et nüüd ma oskan natuke paremini.

••Ja nüüd oled ise üks kümnest kõigi aegade parimast Inglismaa bluusikitarristist. Mis vahe üldse on inglise ja ameerika bluusil?

Ma ei tea, sest peale selle, et ma olen inglane, ei tunne ma ühestki otsast, et mängiksin nn briti bluusi. Mind on mõjutanud peamiselt Ameerika mängijad ja bändid, nende tunnetus. Briti bluus on minu meelest valinud rohkem sellise sirge joonega rock’n’roll’i tee, mis on samuti lahe, kuid millega ma ei suhestu.

••Harilikult oled Briti bluusiauhindade jagamisel igal aastal nominent mitmes kategoorias ja viid alati mõne auhinna ka koju. Kas see piir on käes, kus auhind siia-sinna enam ei loe?

Muidugi on alati suurepärane, kui sind mingil moel sinu tegevuse eest tunnustatakse. Eriti kui see on Briti bluusiauhind, mille võitja valivad fännid ja kuulajad. Jah, olen tänulik. Aga me ei tee muusikat auhindade pärast. Lihtsalt hea on teada, et see inimestele meeldib.

••Kas sa harjutad või lihtsalt mängid kitarri?

Ma olen alati lihtsalt mänginud. Ja pole kunagi tundnud, et ma harjutaksin, liiatigi siis ludistaksin päevaplaani järgi heliredeleid. Aga ma olen kõvasti mänginud. 22 aasta jooksul on olnud üksikuid päevi, kus ma pole minutikski pilli kätte võtnud! Põhimõtteliselt olen alati püüdnud teha muusikat, mitte lihtsalt kitarri mängida.

••Sul on bändis veel trummar ja orelimängija. Meenutab natuke The Doorsi…

See pole niivõrd The Doorsi järgi, kuivõrd kantud suurepäraste 1950–60-ndate orelitriode vaimust – mõtlen mehi nagu Jimmy Smith ja Jimmy McGriff.

Ma olen sedasorti muusika fänn ja loomulikult on mu orelimängija Jonny Henderson neist mõjutatud.

Mulle pole kunagi kitarr-bass-trummid trio meeldinud. Mulle meeldib see lisavärv, mida orel muusikasse toob; meeldib, kui laval on veel üks mees, kes mängib soolosid, kellele saab saadet mängida ja keda kuulata.

••Mõnikord on kontrast nende vana aja bluusi kogumike, kus ammu unustatud vanad muusikud mängivad kolmekeelsete kitarridega, ja tänapäevase suurepäraselt mängitud elektrikitarribluusi vahel selline, et tekib küsimus: mis kõik võib olla bluus?

Minu meelest on bluusi võti muusika tunnetuses ja süvitsiminekus, mitte teatud nootides, akordijärgnevustes, helitehnikas või milles iganes. Tänapäeval on palju inimesi, kes mängivad midagi, mis sobib tänapäeva nn traditsioonilise bluusi valemisse, kuid mis minu meelest ei tunneta seda muusikat. Ja vastupidi. Bluus kui muusika on eneseväljendus – kui sul on hea olla, siis see on ka hea. Ja kui see tundub nagu bluus, siis see ongi bluus!

Paljud varajastest bluusimeestest olid tegelikult oma aja virtuoosid. Nad lihtsalt töötasid piiratud tingimustes – pillivarustus, salvestamisvõimalused. Ja kui see kõlab praegu algelisena, oli see omas ajas piire laiendav. Kui muusika on toores ja primitiivne, pole see veel ehtne bluus – see on tunnetus ja väljendusrikkus ning seda saab ka tänapäeval edasi viia.

••Saatana advokaat ütles kord, et Jimi Hendrix on suur kitarrist ainult sellepärast, et ta tuli eikusagilt Inglismaale ja mängis hilisemad suured – tollal küll noored – kitarristid laua alla ja need pole sellest siiani üle saanud. Mis sa arvad?

Kes iganes ta oli, ta ei mõista tõelise geeniuse olemust! Jimi laiendas mängijana piire ja murdis müüre niivõrd palju, et kõik hilisemad mängijad on sellest ainult võitnud. Tema geniaalsus seisnes selles, et ta nägi neid piire ja müüre, mida murdma hakata. Enne teda ei teadnud keegi, kus on piir, kuni tema seda kõigi nina all korduvalt ületas.

••Niisiis lähimas tulevikus pole taolisi jumalaid loota? Sina selleks ei saa?

Uut Hendrixit ei tule, nagu ka mitte B.B. Kingi või Stevie Ray Vaughani või mõnda muud pöördelise tähtsusega kitarristi ajaloost. Kui tuleb, siis ehk midagi sama olulist ja väärtuslikku, kuid see ei kõla nende moodi. Ning mina selleks ei saa. Ma teen lihtsalt oma asja nii hästi kui oskan.Kes Ta on?Matt Schofield
Sündinud 1977 Manchesteris, karastunud Californias.

••Omanimelise trioga teinud neli stuudio- ja kaks kontsertplaati.

••Esineb Augustibluusil Haapsalu piiskopilinnuses täna kell 23.

••Festivali kava: augustibluus.ee/festivali-kava