Martin Ehala: kirjakeele vastu eksija karistamine on liiast

Tõeliselt hea ja arukas lugu!

Eks see probleem kipubki olema selles, et kuidas normeerida head maitset, head tava, kultuursust? Ühiskondlikud hoiakud vaimsust ja haritust ei soosi. Seadusi aga võib tõlgendada mitmeti.

Martin Ehala intervjuu on muidugi tõsine teetähis, eriti veel pealkirjaga "Sõna vabadus". Kahjuks ei taha aga meie ajakirjandus senini aru saada sellest, et ei kirjutatud tekst ega ka meedias kõneldud tekst ole see, mida üldse oleks võimalik reglementeerida. Sest ei ajalehetekst ega eetrist tulev tekst (kõne) ei ole käsitletav iseseisvalt, kontekstist, taustast, konkreetsest hetkest lahutatuna. Mida soovivad keeleterroristid hakata sätestama ja selle põhjal karistama? Ei muud, kui enda piiratud arusaamu, oma "häda mõistuse pärast" ehk eelarvamusi, komplekse, alateadvuslikke hirme. Kui Eesti seadusandlus hakkab nüüd tegelema kellegi alateadvuse afišeerimise ja legitimiseerimisega, oleme ikak tõsises hädas. Oleme langenud müütilsie mõtlemise tasemele ehk sugukondliku kogukonna aega, kui tetaud sõnadel oli maagiline tähendus, nii et tuli kasutusele võtta eufemisme. Haridusministeeirumi seaduseelnõu sisu kõige lühemalt on see, et "hundi" asemel tuleb hakata ütlema "susi"!

tahate? Kas seda, et ajakirjanikud PEAVAD oskama eesti keelt wä? Et absoluutselt , et nagu ei oskaks vä ? Et vahet pole, saavad ju aru ! Ei mingeid keeleterroriste, jou!

Tõeliselt aruka jutu lisaks ka meeldiv teadmine, et noorepoolne võimekas inimene on tulnud TLÜ-st TÜ-sse :)

See, kes eespool keeleterroristidest rääkis, ise ehk ikkagi märkas, et laual oleva eelnõu liialdused ei lähtu keeleinimestelt. Küll aga võib tema kommentaari lugeja saada kinnitust oma ebamäärasele veendumusele, et k-terroristid ja k-inimesed on ühed ja samad. Sobiv (kahetsusväärne) paralleel eilsele teemale, kus kommenteerinu samastas kirikuprallel läbustanud "tuntud inimesed" kirjanike, kunstnike ja kultuuritegelastega.

Lapsevanemana olen ka keeleseaduse vastu. Vähemalt kooli ja ülikooli perioodil ei tohi last-noorukit karistada keeleoskamatuse tõttu (kooli-koolituse tase), edasi vastutab juba tööandja... Kui muutuda taotletavalt karistjaks siis sageli tuleks ülikoolidiplomi taotleja hoopis vanglasse saata oma lõputöös olevate kirja-grammatika-keelevigade tõttu...Mis puutub seaduste keelevaldkonda, siis alustada tuleks sealt: seaduse artikkel peab olema lihtsas keeles, üheselt arusaadav ning sellele ei pea olema "täiendavaid kasutusreegleid jms". Meie keeleterror algab seaduste jms. sõnastustest.

On ikka sigadus kull, kui ei osata kirjutada oigesti eesti keeles - eriti ajakirjanduses ja mille est need korrektorid palka saavad?? Momendil kirjutan Andorrast, mistottu tapitahti ei ole!. Kuid ajalehti ja raamatuid tahaks ikka korralikus keeles lugeda.

Miks meie armas emakeel on risustatud? Õpetaja Leo Villand nõudis korrektset keelt.
Saime mitu tuntud ja tunnustatud eestimaalast. Just 21. keskkoolist.
Miks Eesti Raadiost Keeleinspektoriks läinud Leho Klaser ei karista kõrvkeelseid?
Kas tõesti jäävad valitsema eilased opossoonis olevad menisrid? Või on loota nende ümberregisteerimist?

Küll Ehala leiab ka Tartust oma kõva kivi.

Mulle tuleb millegipärast meelde Keeleinspekstiooni ettekirjutus Eesti Päevalehele, millele keegi Aivar Pau suvatses leheveergudel vastata, et ta laseb sellele kõrges kaares (tema enda väljend). Järelikult peab olema mingi mehhanism, kuidas taolistele elementaarset korda õpetada. Ja poleks ka paha lisakaristusena keelata taolisel avalikud esinemised üldse. Esinegu tõlgi või hooldaja vahendusel, kui end kontrollida ei suuda.

- Liiast ei tõsistada arusaama, et keel, see olemegi meie, mille põhjal mõtlemine, informatsioonisolek, suhtlemisarukus - lõppkokkuvõttes kõik see me tegevus on.
- Üldine vaade ette kujutada keelena rääkivat tausta maailmal kirjeldada, arvestamistega üksühesusel püsida, ongi see teadmise alusel fikseeritust tunnistada, sõnasümboleid tundma õppinud õpetatud kui saadud, saab keelekasutuses kultuursust taotleda, kus "keele nurmel häda mõistuse pärast" ei.
- Tuleb hoida keeleruum puhtana nn. õigustatud hoolelt olla inimestele informatsioonis usaldusväärne, hea maitse praktikalt, audiovisuaalsetes linastamistes, meedias, ütlemistelt.
- Eestis on teadmiste andmine miks küsimuses, miks haritus ühiskondliku hoiaku tarbeks probleemne?

Vastikumaid demagoogiline vaidleja omistab oma oponendeile olematuid seisukohti ning seejärel naeruvääristab neid jultunult.

Juuresolev kirjatöö on niisuguse tegevuse musternäidiseks. Emakeele kaitsjad nõuavad korretset keelekasutust eelkõige AJAKIRJANIKELT ning üldsegi mitte ei nende poolt intervjueeritavatelt ega ammugi kirjanike poolt loodud murdekeelsetelt tegelaskujudelt.

Et emakeele tunde on meil tõepoolest vähe, siis kujundavad meie keelt kahjuks just keelelodevad ja harimatud ajakirjanikud, kes EI OLEGI SUUTELISED korrektses emakeeles kirjutama. Kõige suuremaks eksimuseks pean just ühildumisvigu.
Nii ei sõida meil laevad enam "merel", vaid "meres" nii nagu venelastel. Ma ei imesta, kui mõni ajakirjanik saadab nad varsti koguni "merega" sõitma jne.
Samas on iga ajakirjanduses sõnu juhuslikus vormiv ja juhuslikus järjekorras sõnu ritta seadev "ajakirjanik" rahva keelekujundaja, sisuliselt aga emakeele ja sellest tulenevalt ka rahvuse hävitaja.(Normeerimata keel ei vasta enam kultuurkeele nõuetele ning sellest tulenevalt tuleb kasutada NORMEERITUD VÕÕRKEELT.)

Iga rahva väljasuremine algab lugupidamatusest oma keele vastu. Ei maksa unustada, et ka murdekeelel on oma grammatika, on omad reeglid, kuid meie tänasel nn "ajakirjanduskeelel" neid ei ole. Iga tsura kirjutab just nii, nagu "sülg suhu toob".

Ma olen kord juba toonud tõepoolest elust enesest võetud näite "munnivatest" kanadest. Paar päeva tagasi võisime EPLOst seoses ühe mõrvaga lugeda "Tammsaare pargi tapjast".
ENSVs oli korrektne emakeel meie pea ainsaks lubatuks võilusvahendiks oma rahva püsimajäämise eest. Eelmise iseseisvuse ajal kujundas meie rahvas reegliteta maakeelest kultuurkeele tänu millele saime anda ka vene okupatsiooni ajal emakeelset kõrgharidust.
Kas me siis nüüd taasiseseivusime tüesti selleks, et sooritada kollektiivne rahvuslik enesetapp?!
Ehala kirjutist pean tapakirvega vehkimiseks.
M.A.

Pau sai sisuliselt võttes ametikõrgendust ERR liinis, kuid seal on tema mõju õnneks väike.
Pau mitte ainult ei lubanud "kõrgelt lasta", vaid kirjutas ka seda, et Keeleinspektsiooni ettekirjutis olevat tehtud "purjus peaga".
Ma pean niisugust suhtumist emakeelde kaabakluseks. Ka ajakirjanikel on oma eetikakoodeks, millest ma tean paraku vaid selle kirjutamata reeglit, mis ei luba neil üksteist kritiseerida. Aga et see reegel on olemas, seda tean surmkindlalt omaenese kogemuste põhjal. - Minu noorem poeg Tõnu võitis omal ajal mingil "Edasi" konkursil mingi auhinna. Tema võitles selle toimetuses käiesvälja, kuid koolivennad jäid ilma. Käisin siis nende huvide kaitsjana kohalikus raadios, kus mulle seletati, et ajakirjanduskoodeks ei lubavat kolleege kritiseerida...

--

Nagu näete, olen ka ise hoolikale ülelugemisele vaatamata teinud vähemalt ühe näpuvea - "tüesti". Demagoogid saavad siit nüüd suurepärase võimaluse uue keeleseaduse mõnitamiseks. Tarvitseb vaid selle mõtet moonutada ja siis hullunud koerakarjana rünnata.

Njah. Vene ajal oli üks universaalparagrahv sellistele laamendajatele - huligaansus. Ja selle alla käis kõik ning seesama ektsess oleks alhendatud ilusatsi 15 päeva koristustöödega. Ja Paust oleks saanud inimene. Aga edutamine reformimeedia liinis on selle trendi kuritahtlik süvendamine. Et minnes konkreetseks, tahaks ma kah teada, mida taolised Ehlad taotlevad?

Ehala peab siis õigekeelt, aastakümnetega keleteadlaste suure töö tulemusel kuju võtnud õigekeelt staatuse mõttes võrdseks bensiinijaama nokatsipoiste pidžinis ropendamisega. No kuidas saab üldse keelest Ehalaga vestelda sel juhul? Mis asjast me üldse räägime, mida määratleme Eesti keelena?

Vaat kui tobe jja algeline on selle kommentaatori enese keelekasutus. Et ta ei ole võimeline enamaks, sellest siis ka kiidulaul harimatusele.
--
Kui olla järjekindel, siis peavad niisugused isendid ka koorilaulus viisipidamise nõuet terrorismiks.- Meil on ju demokraatlik riik ning igaüks võib laulada omal viisil.- Dirigent aga oń seejuures muidugi terrorist...!!!
M.A.

Hästi ei usu, et need, kes siin torisevad, selle intervjuu lõpuni läbi lugesid. Või siis, kui lähtepositsiooniks on umbusk ja pool-teadlikuks eesmärgiks vastandumine - siis ei aita ka läbilugemine.

Ma ei juhiks tähelepanu mõhi sellele sõnale, kus ta kogemata ühe tähe vahele on jätnud, sest see on klassikaline näpukas. Küll aga küsiksin, kas ta kirjutab alati: Eesti keel. Suure tähega. Mis asjast me üldse räägime?

Me oleme laululembene rahvas ja peame lugu koorilaulust. Samas aga on ka emakeel teatud mõttes koorilaulu analoog.
Ehala ja teised keeletapjad nõuavad sisuliselt võttes ka igale koorilauljale õigust laulda mistahes viisil. Tulemuseks on loomulikult lärm ehk kakofoonia.
---
See Tallinna Ülikool näib olevat omaaegse Lääne Vähemusrahvuste Ülikooli analoog nüüd juba Eesti Vabariigi pealinnas eneses. Sealt levitatatakse demokraatia sildi all punast ajuvammi. Ja selle ideoloogilise vähi metastaasiks näib olevat ka Ehala j.t võitlus emakeele hävitamise eest.
Kui need suundumused jätkuvad, siis kaob eesti keel normeerimata keel teaduskeele staatuse ning me peame kasutusele võtma mõne NORMEERITUD VÕÕRKELE.
---
Vähe sellest, et me ei loo uutele võõrkeelsetele mõistetele emakeelseid vasteid, vähe sellest, meie psudoharitlased kasutavad igal võimalusel emakeelsete sõnade asemel eputavalt võõrkeelseid ja lisaks sellele värdjastame oma emakeelt "mõnna kompadega sünna piltidel".
Kuulake meie spordikommentaatorite "atakeerimisi" ja "taim aute".