Mart Laar: Ajal on mi­tu lu­gu

Tal­lin­nas sõida­vad ju­ba mõnda ae­ga rin­gi bus­sid ja tram­mid, mis kut­su­vad va­baõhu­muu­seu­mi külas­ta­ma loo­sun­gi­ga “A­jal on lu­gu”. See on ilus tõde­mus. Ajal on tõepoo­lest mi­tu lu­gu. Võima­lu­si aja loost rää­ki­da on liht­salt ala­ti roh­kem kui üks. Rää­ki­ma­ta jät­ta aga ei saa, sest aja lood on la­hu­ta­ma­tult seo­tud meie ini­me­seks ole­mi­se­ga. Kao­ta­des mä­lu kao­ta­me võime su­hes­ta­da end nor­maal­selt nii maail­ma, teis­te ini­mes­te kui ka iseen­da­ga. Ise­gi osa­li­se mä­lu­kao­tu­se ehk sel­lest osa ala­tead­vus­se su­ru­mi­se­ga ei pää­se ini­me­ne mä­le­ta­mi­se vae­vast. Kui ta se­da üri­tab, ta­ba­vad te­da neu­roo­sid ning muud hä­dad.

Just seetõttu on aeg ja sel­le lood pak­ku­nud kõikvõima­li­ke­le dik­taa­to­ri­te­le ja to­ta­li­taar­se­te­le süstee­mi­de­le lä­bi aja sel­list hu­vi. Aeg an­nab toi­mu­nu­le ju soo­tuks tei­se pers­pek­tii­vi. La­hin­gud, mis lühe­mas pers­pek­tii­vis kao­ta­tak­se, võivad pi­ke­mas pers­pek­tii­vis võidu tuua. Ja vas­tu­pi­di. Seetõttu on dik­taa­to­ri­te mee­lest ol­nud kõige kind­lam osa aja­lu­gu liht­salt mi­ne­ma pühki­da. Ütles ju Sta­lin­gi: “Po­le ini­mest, po­le prob­lee­mi.”

Kes kont­rol­lib mi­ne­vik­ku, see kont­rol­lib ka tu­le­vik­ku

Geor­ge Or­well on kat­seid mi­ne­vik­ku kont­rol­li­da tõhu­salt ku­ju­ta­nud ro­maa­nis “1984”, kust pä­ri­neb XX sa­jan­di to­ta­li­ta­ris­mi klas­si­kas­se kuu­luv mõte: “Kes kont­rol­lib mi­ne­vik­ku, see kont­rol­lib ka tu­le­vik­ku.” Need, ke­da par­tei peab va­ja­li­kuks mi­ne­ma pühki­da, kao­vad nii füüsi­li­selt kui ka aja­loost. Sel­li­ne “mit­te­per­soo­ni”-kam­paa­nia käis täie hoo­ga Ees­tis veel oma ne­likümmend viis aas­tat ta­ga­si. Meie raa­ma­tu­ko­gu­des lei­dub se­nia­ja­ni raa­ma­tuid, mil­le au­to­ri­te ni­med on hoo­le­ga mus­ta tušiga kae­tud, ning aja­loo­muu­seu­mis fo­toal­bu­meid, mil­le fo­to­delt on pal­ju­de ini­mes­te pead hoo­li­kalt väl­ja lõiga­tud.

To­ta­li­taar­se­te võimu­kand­ja­te õnne­tu­seks on aeg neist ala­ti tu­ge­va­maks osu­tu­nud. Nii on see ka Ees­tis. Ju­ba 1950. aas­ta­tel hak­kas sur­ve mä­lu­le nõrge­ne­ma, kui­gi täie­li­kult ei ole see ka­du­nud ku­na­gi. Aja loo uu­ri­ja­te­le tõi see vaid osa­list ker­gen­dust. Kui­gi tea­tud kau­ge­maid aja­loo­pe­rioo­de oli nüüd võima­lik pro­fes­sio­naal­selt uu­ri­da, pol­nud lä­he­ma aja­loo tõene kä­sit­le­mi­ne võima­lik. Suurt pil­ti pol­nud sel­li­sel kom­bel tõepoo­lest võima­lik luua.

Tsen­suur aja üle on te­ge­li­kult ek­sis­tee­ri­nud ka en­ne XX sa­jan­dit. Võtkem kas või XIX sa­jan­di Ees­ti, kus esi­me­sed Ees­ti aja­loouu­ri­mu­sed pi­did kõik pää­se­ma lä­bi tsaa­rit­sen­so­ri “kit­sa vä­ra­va”. Ku­na te­ge­mist oli Ve­ne tsaa­ri­rii­gi tsen­so­ri­te­ga, oli saks­las­te põhja­mi­ne neis üldi­selt lu­ba­tud, kui­gi bal­ti­saks­la­sed sel­le pea­le – va­hel ka tu­le­mus­li­kult – kae­ba­sid. Ve­ne­maa koh­ta mi­da­gi hal­ba ütel­da pol­nud maa­rah­val aga lu­ba­tud. Nii said Carl Ro­bert Ja­kob­so­ni “Kolm isa­maakõne­t” tsen­so­rilt il­mu­mis­loa, Ja­kob Hur­da “Pil­did isa­maa sündi­nud as­jus­t” pi­did aga üle kümne aas­ta il­mu­misjär­ge oo­ta­ma.

Eel­too­dut vaa­da­tes võib tun­du­da, et va­ba­du­se ja de­mok­raa­tia saa­bu­des sõidab ko­he õue­le üks ja õige, va­ba ja sõltu­ma­tu aja lu­gu ning kõik on rõõmsad ja õnne­li­kud. Nii see po­le. Aja­lu­gu on oma ole­mu­sest ala­ti sub­jek­tiiv­ne, läh­tu­des sel­le kir­ja pa­ni­ja isik­li­kust ko­ge­mu­sest ning aru­saa­ma­dest. Se­da ei­ta­da oleks liht­salt va­le­lik. Seetõttu va­jab iga rah­vas aja loost sel­ge pil­di saa­mi­seks võima­li­kult suurt hul­ka kä­sit­lu­si, mil­le võrd­le­mi­se ja kõrvu­ta­mi­se teel saab aja­lootõele võima­li­kult lä­he­ma­le jõuda.

Kon­na ja ku­re pers­pek­tiiv

Siis­ki oleks ka aja loo kõige eri­ne­va­ma­te kir­jel­dus­te pu­hul mõtte­kas tea­tav süsteem­sus. See eel­dab vas­ta­mist ka­he­le olu­li­se­le küsi­mu­se­le: kas aja loo­le lä­he­ne­tak­se

1)      vaid oma rah­vu­se või ko­gu maa pers­pek­tii­vist läh­tu­des;

2)      kas vaid lo­kaal­set as­pek­ti ar­ves­ta­des või siin toi­mu­nut muu maail­ma­ga võrrel­des – pilt­li­kult öel­des kas kon­na või ku­re pers­pek­tii­vist.

Ees­ti aja­loo­tea­du­ses on pea ko­gu sel­le ek­sis­tee­ri­mi­se aja val­dav ol­nud rah­vus­kesk­ne lä­he­ne­mi­ne ning kon­na pers­pek­tiiv. Se­da võib ta­gantjä­re­le kri­ti­see­ri­da, kuid sel­lel­gi on oma sel­ged põhju­sed. Esi­mes­tel ees­ti aja­loo­las­tel oli ras­ke läh­tu­da oma töö­des maa pers­pek­tii­vist, sest nii lä­he­ne­sid Ees­ti aja­loo­le bal­ti­saks­la­sed, muu­tes sel­le si­su­li­selt ko­lo­nis­ti­de aja­looks. Eest­la­sed olid Ees­ti aja­loost väl­ja jäe­tud. Po­le imes­ta­da, kui neid sin­na ta­ga­si tuues va­hel van­ker tei­se­le poo­le kraa­vi vee­ti.

Sa­ma kor­dus ka Nõuko­gu­de oku­pat­sioo­ni lõppe­des. Siis­ki oli rah­vus­kesk­ne lä­he­ne­mi­ne möö­dapääs­ma­tu, sest taas oli ees­ti rah­vas oma aja­loost väl­ja jäe­tud. Just võõra võimu­ga kaa­sas käi­nud eral­da­tus muust maail­mast oli pal­jus­ki põhju­seks, miks aja­loo­kir­ju­tu­ses kip­pus do­mi­nee­ri­ma ka kon­na pers­pek­tiiv: maail­mas toi­mu­nu­ga pol­nud Ees­tis toi­mu­nut tõsi­selt võeta­valt võima­lik võrrel­da kas või ju­ba seetõttu, et vas­ta­va­le kir­jan­du­se­le puu­dus Ees­tis liht­salt li­gipääs.

Prae­gu­seks on aga kät­te jõud­nud aeg ni­me­ta­tud hoia­kuid muu­ta. Ees­ti peab oma aja loo­le lä­he­ne­ma ko­gu maa lu­gu ar­ves­ta­des ning se­da maail­mas toi­mu­nu­ga võrrel­des ja sel­le­ga su­hes­ta­des. Sel­li­ne lä­he­ne­mi­ne on se­da olu­li­sem, et pronk­siöö tu­le­tas mei­le kõigi­le aja­loo tä­hen­dust uuel ta­se­mel meel­de. Hil­ju­ti Ees­tit külas­ta­nud eu­ro­par­la­men­di pre­si­dent Hans-Gert Pöt­te­ring tõdes üsna täp­selt, et Ees­ti edu­ka lõimu­mi­se eel­du­seks on ees­ti keel ning ühi­ne aru­saam aja­loost. Sa­mas on sel­gelt nä­ha, et prae­gu sel­li­ne ühi­ne aru­saam puu­dub. Kui eest­las­te jaoks tu­gi­neb nen­de aja­loo­li­ne mä­lu aru­saa­ma­le, et 1940. aas­tal oku­pee­ris Nõuko­gu­de Liit Ees­ti koos kõige sel­le­ga kaa­sas käi­va­ga – sel­le­le lä­he­ne­mi­se­le tu­gi­neb muu­seas ka Ees­ti põhi­sea­dus –, siis suur osa muu­la­si se­da tead­mist ei ja­ga. Küsi­mus po­le see­juu­res mit­te sel­les, na­gu po­leks nad 1940. aas­ta sünd­mu­si koo­lis õppi­nud, vaid nad ei suu­da neid emot­sio­naal­selt omaks võtta. Osa­le muu­las­te­le tun­dub, na­gu tun­nis­tak­sid nad end oku­pat­sioo­ni tun­nus­ta­des ise va­ba­taht­li­kult oku­pan­ti­deks, ol­les see­ga va­he­tult süüdi ees­ti rah­va­le te­ki­ta­tud kan­na­tus­tes. Sel­li­ne aru­saam on mõnes mõttes traa­gi­li­ne, sest rõhuv ena­mik teeb Nõuko­gu­de Lii­dul ja ka prae­gu­sel Ve­ne­maal ning siin ela­va­tel mit­te-eest­las­tel sel­get va­het. Ai­nus, mi­da Ees­ti ühis­kond neilt oo­tab, on te­ge­li­kult ees­ti kee­les suht­le­mi­ne ning oku­pat­sioo­ni kui fak­ti tun­nis­ta­mi­ne.

Aja­lu­gu unus­ta­da?

Kui­das sel­lest olu­kor­rast eda­si pää­se­da? Mõned õpe­ta­tud me­hed on soo­vi­ta­nud, et eest­la­sed peak­sid oma aja­loo unus­ta­ma. See soo­vi­tus on ühelt poolt loo­tu­se­tu, sest sel­li­sel ju­hul tu­leks Ees­tis keh­tes­ta­da tu­gev tsen­suur, tei­salt on see aga oht­lik, sest viiks va­ba­du­se hää­bu­mi­se­ni ning pa­neks rah­vus­lu­se se­davõrd tu­ge­va sur­ve al­la, et see hak­kaks end väl­jen­da­ma ag­res­siiv­ses vor­mis. Jä­re­li­kult ei jää üle muud, kui ha­ka­ta nii ees­ti kui ka ve­ne ko­gu­kon­na aru­saa­ma aja loost üks­tei­se­le lä­hen­da­ma. Se­da ei saa ei ve­ne ega ees­ti ko­gu­kon­na pu­hul te­ha käs­ku­de-keel­du­de, vaid eri­ne­va­te kä­sit­lus­te võrd­le­mi­se ning aja­loo se­ni­sest suu­re­mal mää­ral ini­me­se ta­se­me­le vii­mi­se kau­du. On ju ve­ne ko­gu­kon­na­le prob­lee­miks, ei neil po­le aja loos – ei Ees­ti ega mõne muu maa loos – te­ge­li­kult oma koh­ta. Oma iden­ti­tee­di­ta on ker­ge üle võtta Ve­ne­maal le­viv eri­li­sust kuu­lu­tav ag­res­siiv­selt mes­sia­nist­lik ideo­loo­gia, mis hak­kab Ve­ne­maa aja­loo kan­ge­las­teks taas sead­ma Ivan Jul­ma, Pee­ter Esi­mest ja Jos­sif Sta­li­nit.

Juu­red maas­se

Mi­da sel­les olu­kor­ras siis te­ha? Ees­tis tu­leb ju­ba järg­mi­sel aas­tal käi­vi­ta­da sih­ta­su­tus “Juu­red maas­se”, mi­da fi­nant­see­ri­taks vä­he­malt kümne mil­jo­ni kroo­ni ula­tu­ses rii­giee­lar­vest, kuid mil­le nõuko­gus­se ei kuu­luks po­lii­ti­kud, vaid mõle­mas ko­gu­kon­nas lu­gu­pee­ta­vad kul­tuu­ri­te­ge­la­sed ja tead­la­sed. Ni­me­ta­tud sih­ta­su­tus ra­has­taks pro­jek­ti­de alu­sel tea­dus­lik­ke uu­rin­guid, mä­les­tus­te pub­lit­see­ri­mist, do­ku­men­taal­fil­me, näi­temän­ge, män­gu­fil­me, mä­les­tusmär­ke jms, mis kin­nis­tak­sid aru­saa­ma, et Ees­tis ela­va­te eest­las­te ja mit­te-eest­las­te va­hel on tun­du­valt roh­kem ühist, kui se­ni ar­va­tak­se.

Kom­mu­nis­mi ku­ri­teod

Esi­mes­tel aas­ta­tel tu­leks kes­ken­du­da kol­me­le tee­ma­le, mil­lest esi­me­ne on kom­mu­nis­mi ku­ri­teod ning nii ees­ti kui ka ve­ne rah­va kan­na­tu­sed sel­le all. Tu­leb tõde­da, et tee Ees­ti aja­loo mõist­mi­se­ni käib Ve­ne aja­loo pa­re­ma mõist­mi­se kau­du. Suh­te­li­selt võttes lan­ges just Ve­ne­maa esi­me­se­na kom­mu­nis­li­ku ter­ro­ri ohv­riks, mis pühkis mi­ne­ma prak­ti­li­selt ko­gu seal­se ha­ri­tu­ma ning vas­tu­tus­tund­li­ku­ma ki­hi. Nii eest­las­te­le kui ka ve­ne­las­te­le tu­leb se­ni­sest roh­kem rää­ki­da ve­ne­las­te võit­lu­sest kom­mu­nis­mi vas­tu, sel­le märt­ri­test, ta­lu­rah­va vas­tu­hak­ku­dest, Kroon­lin­na mäs­sust, kol­lek­ti­vi­see­ri­mi­se ju­be­dus­test, ho­lo­do­mo­rist Uk­rai­nas, 1937. aas­ta ter­ro­rist, Gu­la­gist – ühesõna­ga kõigest sel­lest, mil­lest Ve­ne­maa prae­gu­sed va­lit­se­jad oma rah­va­le enam rää­ki­da ei ta­ha. Kom­mu­nist­li­ku hir­mu­va­lit­su­se ja Ve­ne­maa mõis­te tu­leb ühe­selt lah­ku lüüa. Mõis­tes se­da, mi­da kom­mu­nism on kor­da saat­nud, on siin­se­tel Ees­tis toi­mu­nud hä­vi­tustöö­ga isik­lik­ku ehk pe­re­kond­lik­ku si­det mit­teo­ma­va­tel muu­las­tel eest­las­te lä­he­ne­mi­sest soo­tuks ker­gem aru saa­da.

Sa­mal kom­bel tu­leb lä­he­ne­da ka Tei­se maail­masõja aja­loo­le. Sel­le pu­hul on sel­gi­tustöö eri­ti ras­ke, sest mit­te ai­nult Ve­ne­maal, vaid ka lää­nes ei ta­he­ta Tei­se maail­masõja te­ge­li­kust sünni­loost ega käi­gust suu­re­mat mi­da­gi tea­da. Tõepoo­lest po­le ker­ge se­le­ta­da, miks ühe Eu­roo­pa rii­gi va­ba­du­se kait­seks ka­he dik­taa­to­ri vä­gi­val­la vas­tu alus­ta­tud sõda lõppes ko­hu­ta­va ve­re­va­la­mi­se jä­rel sel­le­sa­ma maa ning pal­ju­de teis­te rii­ki­de and­mi­se­ga ühe eel­mai­ni­tud dik­taa­to­ri hir­mu­va­lit­su­se al­la. Tei­selt poolt on sel­lest ker­ge rää­ki­da, sest just Ve­ne aja­loo­la­sed on siin üli­malt tä­he­le­pa­nuväär­set tööd tei­nud. Ma ei rää­gi üks­nes Su­vo­ro­vi raa­ma­tu­test, vaid pal­ju­dest teis­test, eri­ti Plešako­vi töö­dest, mis näi­ta­vad ühe­selt, et esi­teks just Sta­li­ni ja Hit­le­ri va­hel sõlmi­tud MRP pääs­tis val­la Tei­se maail­masõja ning et Sta­lin val­mis­tus pre­ven­ta­tiivsõjaks Sak­sa­maa vas­tu. Tee­mad, na­gu MRP, Sak­sa- ja Ve­ne­maa koostöö 1939–1941, rünnak Soo­me vas­tu, pu­naar­mee soo­vi­ma­tus 1941. aas­tal sõdi­da, Uk­rai­na rah­vus­las­te kat­se ise­seis­vust taas­ta­da, Lo­ko­ti va­ba­riik jne, vää­ri­vad sel­lel taus­tal eri­list tä­he­le­pa­nu.

Vä­he sel­lest – li­saks aja­loo­las­te­le on se­da tee­mat ka kuns­tis kä­sit­le­tud. Pii­sab vaid vaa­da­ta vii­ma­se aja Ve­ne sõja­fil­me – “T­rah­vi­pa­tal­jo­n”, “Ma­jor Pu­gatšovi vii­ma­ne võit­lu­s” – ning lu­ge­da Vas­si­li Gross­man­ni, et saa­da aru, mi­da see sõda ve­ne rah­va­le te­ge­li­kult tä­hen­das.

Eest­las­te ja ve­ne­las­te ühi­ne vas­tu­seis kom­mu­nis­ti­de­le

Ta­vakä­sit­lus ki­pub unus­ta­ma, et võit­lu­ses kom­mu­nis­mi vas­tu on eest­la­sed ja ve­ne­la­sed tih­ti koos te­gut­se­nud. Eri­ti sil­ma­pais­tev oli see Va­ba­dussõjas. Küsi­mus po­le üks­nes Loo­dear­mees ning sel­le tä­hen­du­se tead­vus­ta­mi­ses, vaid ka ot­se­selt Ees­ti ar­mees võidel­nud ve­ne­las­test koos­ne­va­tes üksus­tes, na­gu näi­teks Katšano­vi pa­tal­jo­nis. Pal­jud val­ge­kaart­la­sed as­tu­sid Va­ba­dussõja lõppe­des Ees­ti Va­ba­rii­gi tee­nis­tus­se ja tee­ni­sid te­da us­ta­valt 1940. aas­ta­ni, mil suur osa neist pi­di sel­le eest elu­ga maks­ma. Lii­va kal­mis­tu­le mae­tud pu­na­se ter­ro­ri ohv­ri­test on li­gi kol­man­dik ve­ne pä­ri­to­lu. Nar­va koo­li­noor­te sa­laor­ga­ni­sat­sioon Nar­va Skaut te­gut­ses võõra võimu vas­tu sa­mal kom­bel na­gu eest­la­sed.

Ve­ne­la­si võit­les koos eest­las­te­ga pu­naar­mee vas­tu ka Tei­se maail­masõja la­hin­gu­tes 1944. aas­tal. Kõige tun­tum neist oli Ees­ti lee­gio­ni ja hil­jem Ees­ti di­vii­si suurtükirüge­men­di ülem, Waf­fen-Obers­turm­bannführer Alek­sandr So­bo­lev, kes alus­tas oma la­hin­gu­teed Katšano­vi pa­tal­jo­nis, jõudis Ees­ti ar­mees väl­ja ma­jo­ri auast­me­ni ning võit­les pu­nav­äe vas­tu ku­ni lan­ge­mi­se­ni 1944. aas­ta ok­toob­ris.

Ve­ne­la­si jät­kus ka met­sa­ven­da­de ri­da­des­se. Ma ei hak­ka­gi rää­ki­ma mees­test, na­gu 1927. aas­tal sündi­nud Vol­de­mar Mel­ni­kov, kes võit­les ko­gu sõja va­ba­taht­li­kult pu­naar­mee vas­tu, lan­ges met­sa­ven­na­na Ees­tis van­gi, saa­de­ti van­gi­laag­ris­se, kust ta põge­nes, ja lan­ges met­sa­ven­na­na Ees­tis 1953. aas­ta märt­sis. Kõige tun­tum ve­ne­la­sest met­sa­vend oli aga RVL-i vas­tu­luu­re juht Vik­tor Rum­jant­sev, kes lan­ges la­hin­gus 1949. aas­ta veeb­rua­ri vii­ma­sel päe­val.

Kuid see pol­nud veel kõik. Esi­me­sed Ees­tis tek­ki­nud dis­si­den­ti­de or­ga­ni­sat­sioo­nid koos­ne­sid suu­res osas ve­ne­las­test, neid jät­kus vas­tu­pa­nu­lii­ku­mis­se ka järg­ne­va­tel aas­ta­tel. Olu­li­sed on sel­lis­te mees­te na­gu Alek­sandr Solženitsõn ti­he­dad si­de­med Ees­ti­ga. Kõik see va­jab uu­ri­mist ning tead­vus­ta­mist.

Ve­ne­las­te lu­gu Ees­tis

Kol­man­daks on va­ja mee­les hoi­da ning tead­vus­ta­da, et ve­ne­las­tel on Ees­tis lä­bi aja ol­nud oma osa män­gi­da. Jääd­vus­ta­da tu­leb siin te­gut­se­nud ve­ne or­ga­ni­sat­sioo­ni­de ning te­ge­las­te saa­tus, mis pal­ju­de jaoks lõppes Si­be­ri van­gi­laag­ri­tes. Nõuko­gu­de võimu jaoks oli te­ge­mist vaen­las­te­ga. Uu­ri­da ning jääd­vus­ta­da tu­leb õigeu­su ki­ri­ku aja­lu­gu, nen­de märt­reid Ees­tis, kes lan­ge­sid siin kom­mu­nis­ti­de käe lä­bi. Eri­ti dra­maa­ti­li­ne on va­nau­su­ki­ri­ku lu­gu, mis Nõuko­gu­de oku­pat­sioo­ni ajal sat­tus nii ad­mi­nist­ra­tiiv­se kui ka usu­li­se sur­ve al­la ning on al­les taa­si­se­seis­vu­nud Ees­tis saa­nud ha­ka­ta va­balt te­gut­se­ma.

Kõik see on tead­ma­ta nii eest­las­te­le kui ka ve­ne­las­te­le. Kui nen­de tee­ma­de uu­ri­mist ja tead­vus­ta­mist tõhu­salt alus­ta­da, ai­tab see kaa­sa ühi­se aja­loo­li­se mä­lu ku­ju­ne­mi­se­le. See tä­hen­dab vas­ta­va­te muu­tus­te sis­se­vii­mist ve­ne koo­li­de aja­loop­rog­ram­mi, kus Ees­ti aja­loo kõrval oleks va­ja õpe­ta­da ka Ve­ne aja­lu­gu. See eel­dab ve­ne ko­gu­kon­na tõhu­sa­mat or­ga­ni­see­ru­mist, aga ka riik­lik­ku toe­tust sel­le­le. Aeg on üle saa­da aru­saa­mast, et üht­set aru­saa­ma ajast ja sel­le loost po­le Ees­tis võima­lik ku­jun­da­da. Sel­le ni­mel tu­leb vaid tõhu­salt tööd te­ha.