Markus Reuter: “Autentsus on kõige olulisem”

Markus Reuter on 34-aastane Saksa produtsent, muusik, komponist ja helidisainer, kes on õppinud muusikateooriat ja kompositsiooni, sealhulgas India muusikat. Reuter, kes mängib kaheksakeelset Warri puutekitarri, on muusiku ja heliloojana kaasa teinud üle 20 albumil.

Teiste hulgas ka Eesti muusikute plaate produtseerinud Reuter on loonud muusikat koos Briti elektronmuusika pioneeri Ian Boddyga.

•• Kas sinu jaoks on olemas hea ja halb maitse?

Ei ole. Väljendit “halb maitse” kasutatakse tihti helipildi kohta. Mina aga kuulan esmajärjekorras muusikat, mitte heli.

•• Kuidas avaldub muusika ja heli erinevus?

No näiteks avangardsemas elektroonilises muusikas (aga ka peavoolus) osatakse tänapäeval saavutada väga head heli. Kõlapilt on äärmiselt rafineeritud ja detailne, kasutatakse keerukaid rütme ja helikonstrukte, aga kui vaadata harmoonilist sisu, siis ei ole seal tihtilugu midagi – muusikaline teadmine puudub. Ei ole kompositsioonilist tervikut ega notatsiooni. Teadmine ja tahe aga muudabki heli (ja miks mitte ka “müra”) muusikaks.

Tuleviku muusika peakski kokku viima muusikateoreetilise baasi ja tänapäevased helitehnilised oskused – ning muidugi distsipliini. Sest tänapäeval, kui kõik on võimalik, tuleb end teadlikult piirata. Mind ennast on eriti inspireerinud serialistid, nagu Webern, Schönberg ja Messiaen, kellel olid väga laialdased muusikalised teadmised.

•• Kuidas kajastub see kõik sinu loomingus?

Tuneri uus album “Pole” on terviklik seeriatehniline kompositsioon ning põhineb ühel ja samal reeglil, mille töötasin välja eelmise plaadi “Totem” ajal. Seeriad on aga harmoonilised, mitte dodekafoonilised nagu Schönbergil. See meetod lubab mul ületada enda kujutlusvõime piire ning teha midagi uut. Matemaatilise protsessi abil võid genereerida järgnevusi, mille peale oleks iseseisvalt raske tulla. Seejuures kasutan ma seeriatehnikat nii nootide kui ka helikujunduse tasandil.

•• Milline tuleb järgmine Tuneri album?

Meil on üks üsna keeruline kompositsiooniline idee: fraktaal, milles kõik peegeldab kõike ning kõik sobib kõigega kokku – mittelineaarne struktuur.

•• Oled oma intervjuudes kõnelnud “ühe idee juures püsimisest”...

Jah, ma usun, et tihtilugu on parem, kui teost luues püsitakse ühe idee juures – eriti juhul, kui helilooja võimed on tagasihoidlikumad. Kunstilises mõttes ei tohiks iialgi panna halba refrääni hea salmi juurde, halba rümielementi hea harmoonia juurde jms – mida kommertsmuusika puhul aga pahatihti võib kuulda. Alati peaks olema julgust ja loomingulist ausust keskenduda kas või ainult ühele heale ideele ning seda edasi arendada. See muidugi eeldab juba kompositsioonitehnilisi teadmisi.

•• Kas autentsus viib ka eduni?

Ma usun küll. Teisalt muidugi – inimestele ei meeldi muutused. Niisiis, kui sinu eesmärk on teha midagi, mis muudaks maailma ja inimesi, siis see ei meeldi neile (puhkeb naerma) – vähemalt mitte algul. Ent minu jaoks ei olegi see esmatähtis. Kui teed midagi, mis inimestele väga meeldib – väga tore. Kui paned nad ennast vihkama – lase käia. Mõlemal juhul jätad jälje. Kui aga lähed kompromissile enda ideaalidega, valid kesktee ning püüad kõigile meeldida, siis unustatakse sind kohe. See ongi peavool.

•• Kas muusikal peaks olema sõnum?

Pole paremat sõnumit kui muusika ise. Minu lugude sõnaline osa esitab pigem isiklikke vabu assotsiatsioone, mis toimivad loomeprotsessi katalüsaatoreina. Ka mõnigi album on alguse saanud mõnest inspireerivast sõnast või väljendist.

Jazzkaar

Jazzkaare

Ultrajazzi festival

••  Tuner (Reuter, Mastelotto), The Humans (Toyah Willcox, Bill Rieflin)

••  25. oktoobril kell 21 Tallinna Rock Cafés

••  26. oktoobril kell 19 Tartu Jaani kirikus

••  27. oktoobril kell 19 Viljandi kultuurimajas

••  Täna kell 21 võib Ultrajazzi festivali raames Von Krahli baaris kuulata ka Eesti muusikute projekti Syncrotron poolt loodud helisid.