Marju Lauristin: see oli 20. sajandi viimane kümnend

 Kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad – igaüks neist aastakümnetest seostub teatud märksõnadega. Millega jäävad ajalukku lõppevad „nullindad” aastad?
Ma kardan, et maailma ajalukku jäävad need majanduskriisiga nii nagu 1920-ndate lõpp ja 1930-ndate alguski. Kui kriis kunagi möödub, jäävad need aastad vähemalt ühele põlvkonnale meelde teatud olulise kogemusega. See põlvkond on praegused 20–30-aastased, kes tulid väga lootusrikkalt maailma üle võtma, kuid sattusid silmitsi uue kogemusega: asjad ei lähe enam ülesmäge. Paljudele jääb meelde suurte lootuste purunemine ja mulli lõhkemine.
Lõppeval aastakümnel sai palju reaalsemaks jutt globaalprobleemidest. Globaalprobleemid, mis tundusid kaua aega otsekui teadlaste eralõbuna, muutusid äkki inimestele reaalse füüsilise ohuna tuntavaks. Mõelgem terrorismile, finantskriisile, kliimasoojenemisele. Maailm muutus meie jalgade all ebakindlaks ning otsekui tõmbus kokku, läks väikeseks ja suured katastroofid – mille ohtu oli seni tajutud kaugena – muutusid ühtäkki väga lähedaseks.
Sellel aastakümnel vajus ka olematusse fukuyamalik 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate algul valitsenud tunne, et maailm on valmis, ajalugu on lõppenud ja saabunud on stabiilsuse aeg. Sel aastakümnel said inimesed korduvalt tajuda, et praegune valitsemiskorraldus maailmas tervikuna, see, kuidas on üles ehitatud institutsiooniline võrgustik ja riikidevahelised suhted, ei ole piisavalt paindlik, üksmeelne ega tõhus. See ei võimalda vajaduse korral vastu võtta ühiseid otsuseid ja kiirelt tegutseda. Seda võis kogeda nii majanduskriisiga toimetuleku kui ka kliimasoojenemise puhul. Kliimasoojenemise puhul on kõigile selge, et 12. tund on käes, vaja on ühist otsustamist, kiiret ja efektiivset tegutsemist, kuid selle asemel valitseb rahvuslike egoismide paraad.
Nii et maad on võtmas abituse tunne?
Kui väljakutsed on teravnenud ja muutunud iga inimest puudutavaks, siis on abituse tunne muutunud väga akuutseks. Lõppeval kümnendil omandasid tegeliku näo kõik need väga teoreetilised arusaamad, mis olid kujundatud eelaimdustega infoühiskonnast, riskiühiskonnast ja globaliseerumisest – ja paraku kipub nende ilusate mudelite tegelik nägu ikka olema oodatust inetum. Näiteks rahvusvaheline terrorism – väga teoreetilisena esitatud idee tsivilisatsioonide konfliktist omandas väga jõhkra ja kurja näo.
Teatud mõttes tundub mulle, et praegu lõppevad nullindad aastad on 20. sajandi viimane kümnend: paljud asjad, mis algasid 20. sajandil, jõudsid oma viimaste tulemusteni just sellel aastakümnel. Kuid kõigi nende probleemide kaudu on tekkinud ka teadmine, et maailm vajab mingit uut inimesi ühendavat ideed, kas või üldisemaid moraalseid väärtusi. Kui veel kümme aastat tagasi arvati, et maailm muutub üha ratsionaalsemaks, siis nüüd räägitakse järjest rohkem väärtustest.
Ma arvan, et järgmisel aastakümnel seisab meil ees väga tõsine süvenemine ida kultuuridesse, mis on meie omast palju vanemad.
Mis oli lõppeva kümnendi võtmesündmus Eesti jaoks?
Kindlasti ühinemine Euroopa Liiduga – uksest, kitsast väravast läbi pressimine. Arvestades seda, kui suur oli liitumisreferendumi eel euroskeptikute osakaal, tundub uskumatu, kui ruttu inimesed unustasid oma umbusu.
Kuid lähiajal on Eestis oodata suuremat mentaalset muutust. Nüüd saab täiskasvanuks uue sajandi põlvkond: noored, kes on sündinud juba iseseisvas Eestis. Paratamatult on nende elutunnetus, maailma kese, ajataju teistsugune. Siit võib aga tekkida teatav mälulõhe: veel enne kui minevikku vajuv eelmine sajand leiab oma mõtestuse, keerab uus põlvkond sellest ära kui liiga rusuvast, ebahuvitavast. Kardan, et eesti kultuuri jaoks võib siit tekkida kahetsusväärne mäluauk, mida ei saa korvata sellised institutsioonid nagu näiteks mälu instituut, sest see peab käima läbi inimeste südamete.
Praegu on eesti kultuuris tegevad kunstnikud, kirjanikud, muusikud, kes kannavad endas vana kogemust ja on võimelised seda tänapäevaselt mõtestama. Me peaksime seda väga hindama. Ma kardan kergekäelist ajalooraamatu lehtede pööramist – nagu laps, kes jätab „need igavad looduskirjeldused” vahele. Loodan, et me ei jäta oma ajaloo raamatus vahele lehekülgi, kus peitub võib-olla kõige tõsisem mõte.