MARJA UNT: Mitmekülgne raamat Postipapast

Iga monograafia vähegi avaramal teemal tähistaks justkui püüdu koondada koondamatut – alati jääb midagi välja, alati tekivad uued hargnemised ja uurimisvõimalused. Niisiis ei tuleks ka Malle Salupere raamatut “Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis“, mis kirjeldab mitmekihiliselt ja paeluvalt Johann Voldemar Jannseni elukäiku ja tegevust, pidada sugugi Jannseni uurimise lõppjärguks, vaid pigem ikka vahekokkuvõtteks. Selline vahekokkuvõte on kasulik ja tänuväärne, seda enam, et niivõrd ulatuslikku ülevaadet pole Jannsenist – kelle tegevust pole ka mitte alati ja piisavalt väärtustatud – senini antud.

“Postipapa“ pakub mitmekesist lugemismaterjali: väljavõtteid nii Jannseni päevikutest kui ka kirjavahetusest, samuti mitmesugustest dokumentidest, ajaleheartiklitest jne. Osa sellest materjalist on kasutatud nii mõnegi levinud arusaama kummutamiseks (Jannseni sünnipaigaks polnud mitte Suurjõe vesiveski, vaid Tõrvaaugu kõrts, tema abikaasa perekond polnud mitte saksa, vaid eesti päritolu), suuremalt jaolt aga tutvustatakse kirjalike allikate kaudu Jannseni enda vaateid ja tema kritiseerijate seisukohti. Jannseni arusaamad mitmesugustes valdkondades pakuvad juba iseenesest mõtlemisainet, kas või näiteks tema pedagoogilised vaated, mille üle hariduse edendajatel tänapäevalgi tasuks järele mõelda.

Salupere pole oma käsitluses muidugi piirdunud üksnes Jannseni vaadete, tegevuse ja sellest vahetult tulenevate sündmuste kirjeldamisega, vaid teeb õige sageli kõrvalepõikeid nähtuste ajaloolise ja ühiskondlik-poliitilise tausta tutvustamiseks (nt laulupeotraditsiooni puhul) või mõne asjasse puutuva isiku päritolu selgitamiseks. Raamat on seega detailirohke, sisaldades suurel hulgal teavet kõikvõimalike Postipapaga lähemalt või kaugemalt seotud isikute päritolu, sünni- ja surmadaatumite, meelsuse ning sotsiaalse tausta kohta.

Esindab autori vaadet

Selline mitmetasandilisus võimaldab kujundada lugemisel terviklikumat pilti Jannseni ajastust ja selle jõujoontest, mis omakorda peaks tooma vaadeldavad probleemid lähemale neilegi lugejatele, kel pole rahvusliku ärkamisaja sündmustikust ja taustast väga põhjalikke teadmisi. Kohati raskendavad need kõrvalepõiked aga arutluskäigu jälgimist – kuna arhiivimaterjalidel põhinevad faktijadad põimuvad autori hinnangute ja tõlgendustega, võinuks tekst ehk olla selgemini liigendatud. Ühtlasi suurendab käsitluse teaberikkus kahjutunnet selle üle, et raamatul puudub nimeregister, mille olemasolu muudaks kergemat kontrollimist võimaldades ka arutluskäigud paremini jälgitavaks.

Oma faktikülluses ei kujuta “Postipapa“ endast siiski mitte pelgalt kultuurilooliste andmete ja arhiivimaterjalide süstematiseeritud kogumit, vaid esindab silmanähtavalt ka autori kontseptsiooni ja vaateid. Eessõnas on Salupere raamatu eesmärki määratledes kirjutanud, et tegu pole akadeemilise uurimusega: see võimaldabki loobuda akadeemilise teadustöö puhul eeldatavast võimalikult objektiivsest käsitlusviisist ja anda varjamatult edasi isiklikku seisukohta. Seda on raamatu autor mõne keskse küsimuse puhul ka teinud. Suhtumises on muidugi esikohal Jannseni näitamine positiivses valguses ja tema tegevuse olulisuse selgitamine, mille rõhutamiseks autor kordab nii mõndagi mõttekäiku ja tsitaati.

Lõplikku ja vääramatut vastust küsimusele, kas ja kuivõrd oli Jannsen saksameelne ja müüdav – kelleks teda sageli on nimetatud – Salupere raamat tegelikult ei paku, kuid see polegi ehk olulisim. Materjali, mille põhjal lugeja võiks oma tõlgenduse kujundada, leidub piisavalt. Osa varasemast Jannseni pihta suunatud kriitikast on (muidugi ideoloogilise kriitika kõrval, mis kipub end kinnistama ja taastootma) ehk kannustanud ka iga rahva puhul mõistetav soov läbinisti positiivse “rahvuskangelase“ järele.

Samas on kõik n-ö rahvuslikud suurkujud olnud ikka üksnes inimesed oma aja olude keskel. Salupere raamatu põhiväärtuseks peaksin seega õnnestunud püüdu koondada ühiste kaante vahele materjal, mille kaudu joonistuks välja nimelt see, kes Jannsen nii või teisiti oli: nii kooliõpetajana, seltsitegelasena, eestikeelsele ajakirjandusele alusepanijana kui ka laulupidude initsiaatorina üks neist, kes käivitasid pöördumatu protsessi, mille tulemusel eestlased hakkasid end aina enam rahvusena teadvustama.

POSTIPAPA.

Mitmes peeglis, mitmes rollis

Malle Salupere

Tänapäev