MARGIT TÕNSON: Mida siis arvata, kui on piip, aga kirjas on: ei ole piip

Kaia Sisaski tõlgitud ja originaalis 1973. aastal ilmunud “See ei ole piip” (“Ceci n’est pas une pipe”) on loomulikult täpselt samasuguse küsimärgi all – et milleks? Ja kellele? Iga semiootik, kunsti- või kultuuriteoreetik on juba selle Foucault’ loomingus võrdlemisi marginaalse kõrvalehüppega (kuigi loenguid maalikunstist pidas ta hulganisti) tutvunud originaalkeeles või ingliskeelse tõlke abil.

##Väga häirib, et raamatus pole isegi lisana toodud reprosid piltidest, millest jutt käib. Kokkuvõttes mõjub see raamat kui kuskilt ukse vahelt kuuldud lausekatke, mis võib, aga ei pruugi tekitada huvi ust paotada ja osa saada kogu vestlusest, mis põhimõtteliselt käib 20. sajandil toimunud pildilise pöörde teemadel, representatsiooniteooria, märgi, keele, sarnasuse ja samalaadsuse teemadel.

Foucault asetab raamatus küsimusterahe alla representatsiooniga kaasnevad enesestmõistetavused: õigemini, selle vaikse sumina, mis saadab pildivaatajat, kui ta piibu kujutist silmitsema jääb, samal ajal lingvistilisse võrku langedes, mis sel, luubi alla võetud Magritte’i juhtumil, piibu olemasolu eitab.

Foucault’ arvates on läänemaailmas 15. kuni 20. sajandini valitsenud kaks põhimõtet. Esimene neist eeldab plastilise kujutamisviisi (mis eeldab sarnasust) eraldatust lingvistilisest (mis selle välistab). Sarnasuse kaudu nähakse, erinevuse kaudu räägitakse (võtkem või Derrida). Need kaks süsteemi ei saa ristuda ega seguneda. Hierarhia on suunatud alati vormilt kõnele või kõnelt vormile. Selle esimese printsiibi lükkas ümber Klee, näidates, et märgid ja pildisüntaks võivad täiesti vabalt kokku saada, aga see ruum pole enam pildiruum. See ruum on laiem, see on mõtte ruum. Ja siis tuleb appi Kandinsky.

Aga jutt käib siiski suuresti Magritte’i 1926. aastal tehtud pildist. See kujutab piipu, mille all on kiri, et see ei ole piip. 1960-ndatel valmis sellest ka teine versioon, kus lisandub veel üks metatasand: pilt piibust on asetatud molbertile, ja selle üle hõljub seinal suurem piip. Ja loomulikult pole mitte ükski neist “piip”. Isegi mitte see verbaalne eitus.

Teine põhimõte, mis Foucault’ arvates läänemaailma visuaalset kujutamist ohjas, postuleerib ekvivalentsuse sarnasuse fakti ja kujutava vahel. Ehk siis, mõte on sarnasuse (resemblance) omand, asjad samalaadsuse (similitude) jagu, ja Magritte’i pilt põimib need omavahel vastutustundetult kokku. Sarnasus eeldab algupära ja hierarhilist süsteemi, ja on ontoloogiliselt ülemuslikum kui samalaadsus. Samalaadsuse puhul ei ole tegelikult enam millelegi tagasi viidata, referent puudub. Asjad on, nagu nad on, ilma et ükski neist kuidagi hierarhias algupärasele lähemal seisaks. Lõputu korduse reas pole enam originaalile võimalik viidata (pastišš, simulaakrum jne).

Perifeersed mõtted

Nii et mingis mõttes on nii Foucault kui ka Magritte keelekritiseerijad. Magritte’i piibupilt, mis nagu oleks piip, kuid samas verbaalselt väidab, et see seda ei ole, paljastabki võimul oleva diskursuse varjatud domineerimise. Toob esile lingvistilise kokkuleppe, konventsiooni. Aga: “Ühel päeval võetakse pildilt eneselt koos nimega, mida ta kannab, identiteet samalaadsuse kaudu, mida kantakse määratlematult edasi piki seeriat. Campbell, Campbell, Campbell, Campbell,” lõpetab Foucault. Oleks Foucault natuke kauem elanud, siis oleks ta ilmselt veel nii mõndagi öelnud tänase copy-paste -ajastu kohta.

Kokkuvõttes pole see väike Foucault’ raamatuke sissejuhatuseks Foucault’ maailmapilti just kõige parem algus. Pigem juba mullu ilmunud “Hullumeelsus ja arutus”. Sest huvitavamad ja laiemat dialoogi tekitavad on siiski tema võimukäsitlused. Ilmselt tuleks siinset raamatut võtta kui terminoloogilist käsiraamatut, mis annab hea võimaluse Foucault’ perifeersemaid mõtteid “sõnastada”.