Mait Vaigu kauaoodatud luulekogu

Eesti rokkmuusika lähiajaloos leidub rühm bände, kelle üks põhiline ühisjoon on laulusõnades väljenduv tumemeelne sentimentaalsus. Hoolimata kohati kattuvatest koosseisudest on need ansamblid liiga erinevad, et saaks rääkida mingist kindlast žanrist – kuigi „eesti depressiivrokist” või „sugestiivrokist” on räägitud küll.

Folkloori osa

Ent kui tegu oleks tõesti rühmitusega, võiks Mait Vaigu värskelt ilmunud debüütluulekogu „Kõigil on alati õigus” nimetada selle almanahhiks. Kaanel on kirjas, et kogumikus leidub luuletusi ja laulutekste aastatest 1988–2012. Raamatus avaldatud tekste on bändidest kasutanud Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud, The Tuberkuloited, Unenäopüüdjad ja Sõpruse Puiestee. Kuidas eristada lauluteksti ja luuletust, ei tasu siinkohal lahkama hakata. Igatahes on Vaik juba ammu enne oma raamatu ilmumist olnud autor, kelle tekstid resoneerivad rohujuuretasandil ja on saanud osaks folkloorist, mida tsiteeritakse baaris, tänaval ja kontserdisaalis. Minu esmakohtumine nendega toimus näiteks põhikooli alguses ja oli vist üsna tüüpiline. Keegi vanema klassi õpilane oli noa ja pastakaga graveerinud koolipinki kaherealise luuletuse: „Kord tuleb tuul, mis avab need väravad, / kord tuleb vihm, mis peseb verest need tänavad.”

Kogumikku lugedes tuleb tunnistada, et teemavalik pole just mitmekesine. Vaigu viimase aja tekstidesse on siiski tekkinud ka sotsiaalsem külg: jälgitakse lotovõidust unistavaid vallavaeseid ja linna tulnud maalapse ekslemisi, külakaupluses kohtutakse müüjannaga. Kõige määravam on aga minnalaskmise ja allaandmise meeleolu. „On lõppenud kütus ja otsas on lootus”, „Siiski ei ole meil aega, kuigi ei ole ka kiiret”, „Nii valus on elada pärast neid möödunud öid” – poeet heidab voodile ja katab pea tekiga. Vaheldust pakuvad üürikesed hedonistlikud põgenemiskatsed: „Oh, moonid, moonid”, „Täna, kui ma olen purjus / ma ei karda, kindlalt suudlen sind”. Siis aga jälle liivajooks, seisak ja lahkumine.

Vaigule morbiidsust ette heita poleks eriti originaalne. Mõnikord peitub selles tumemeelsuses isegi annus lohutust, nii et mõnda neist tekstidest olen kuulnud loetavat ka matustel. Osa neist, eriti Kosmikute kasutatud materjal, aga on puhas äng ilma erilise kirjandusliku kujundita, nii et magusat laibalõhna saab kaante vahele kokkuvõttes veidi liiga palju. Vaigu mõjusaimad hetked saabuvad, kui loobumisest saab poolirooniline juubeldus:

Ma tean, et kusagil nutavad lapsed. Mu õed
on seismas tänavanurkadel, pakkumas end,
kuid minu jaoks on peatunud kellad ja jõed
ja algab taevasse, taevasse viimane lend.„Kõigil on alati õigus”Mait Vaik

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis