Mai Levin: Kristjan ja Paul Raud pidasid ennast äravalituks

Oh, ei, umbes pooled, isegi vähem kui pooled. Töid on 426 – mõned tööd on ühes raamis. Umbes 200 tööd on Paulilt ja siis natukene üle selle Kristjanilt. Enam-vähem fifty-fifty. No Kristjan elas kauem kah! Näitus on organiseeritud enam-vähem kronoloogilis-temaatiliselt: kodu – nad kasvasid väga sõbralikus ja südamlikus peres; Rakverele pühendatud asjad – oma käikudelt pöördusid nad ikka tagasi ema juurde Rakverre; siis Muhu ja Pakri; Itaalia nurgake jne. Siin on Peterburi, kus Paul joonistuskursustel käis. Sellest perioodist naiseportree, mis on meil näitusekataloogi ja kutse peal, tekitas nurinaid, et võõrapärane tüüp ja lihtsalt mingi modell.

•• Miks siis Peterburist pärit modelli kataloogikaanele sobivaks ei peetud?

Inimesed on harjunud Paul Rauas nägema eelkõige “Muhu rauga” autorit. Eesti tüübid on tal muidugi suurepärased, aga samal ajal maalis ta ka esindusportreid, millel on oma nõudmised, maalis maastikku ja üritas üht-teist kompositsiooni alal teha. Siin, näiteks, on tema rahvusromantilised maalid, kuidas need kellelegi meeldivad on iseasi, aga oma aja kontekstis on nad üsna tublid. Need on autobiograafilise värvinguga ja sisemisest tundest kantud – Rauad pidasid oma ametist ja kutsumusest väga lugu, nad pidasid ennast äravalituks.

•• Kui palju vendade Raudade loomingus kokkupuutepunkte on?

Pakri-Muhu saartel ja sageli ka Rakveres töötasid nad koos – maalisid samu motiive. Kristjani joonistused ja Pauli Pakri etüüdid esindavad ikka seda sama küllaltki vaba ja subjektiivset realismi, mis oli 19. sajandi lõpule tüüpiline. Kui näitust vaadata, siis niisugune juugendlik stimmungs-lyrik (meeleolu-lürism) puudutas neid mõlemat. Ka sümbolism puudutas 19. sajandi lõpu kunsti väga sügavalt. Paul oli rohkem realist, võiks öelda, et lüüriline realist. Kristjan oli sümbolist – ükskõik, mis teemal ta ka töid ei teinud.

•• Kas eri kunstisuundi järgivatel vendadel kunstiteemasid arutades lahkarvamusi ei esinenud?

Kristjan oli avatum, ta püüdles aktiivsemalt kaasaegse vormi poole. Akadeemiline Paul oli Düsseldorfi kunstiakadeemiast saanud väga tugeva aluse ja oli väga tugev professionaalne maalija – see avaldub ka tema kõige visandlikumas väikses etüüdis, kuid ta oli kõhklevam natuur, tal ei olnud võib-olla niisugust eneseusku kui Kristjanil. Nad olid natukene erinevad. Loomulikult arutasid nad kunstiasju, aga arutamine kunstis on üks asi, loomepraktika teine. Arutamisel peab olema tulemus.

•• Kas tänane külastaja kohtub sel näitusel vaid kunagi elanud kunstiheerostega või kõneleb Raudade kunst läbi aegade?

Seda ma räägingi! Kristjan Raud on universaalne! Ükskõik, mis tööd vaatate. Näiteks on tal tohutu hulk “Kalmuneiu” nukruse motiive, samas võib ta oma töödes olla naiivselt rõõmus. Talle ei ole midagi inimlikku võõras ja ta väljendab seda väga omapärastes lakoonilistes kujundites.