Mahult õhuke ja sisult kerglane
##Teisest küljest äratab raamat tähelepanu sellega, et on üks väheseid vähegi akadeemilisema formaadiga eesti keelde tõlgitud heliloojaid käsitlevaid teatmeteoseid.
Maastikust, millele tuli uus teatmeteos, kerkivad mahu poolest esile Tiit Made “Ooper. Operett. Muusikal” ja sisu poolest õpikuna vormistatud “Õhtumaade muusikalugu”, millest just ilmus Igor Garšneki kirjutatud 20. sajandit käsitlev osa. Neli aastat tagasi on eesti keelde küll ka tõlgitud paljutõotava formaadi ja kaanekujundusega ning entsüklopeediliseks teatmeteoseks nimetatud “Klassikaline muusika”, mis on aga sisult populaarteaduslik pildiraamat. Korralikku, ammendavat ja viienda klassi teadmistest kõrgemale küündivat teavet heliloojate kohta ühte teatmeteosesse koondatuna eesti keeles ei olnud. Veidi parem oli olukord muusikatermineid selgitavate teatmeteostega.
Laiale lugejaskonnale
10–12 rea asemel “Klassikalises muusikas” (millest osa moodustas helilooja iseloomu kirjeldamine), on “Klassikalise muusika ABC-s” siiski veidi pikemad kirjeldused, ja heliloojaid on märgatavalt rohkem. Iseküsimus on nende valik. Kui lähtuda mitteprofessionaalsest lugejaskonnast, siis milleks võtta sisse 19. sajandil elanud Josef Joachim Raff (kelle panusest muusikaajalukku mul antud kirjelduse järgi ei õnnestunud kuidagi selgust saada) ja jätta välja 20. sajandi juhtfiguure Karlheinz Stockhausen. Viimase teoseid ikka mängitakse, võib-olla tahaks lugeja selle inimese kohta midagi teada saada. Mitmed antud raamatus esile toodud, tegelikult ajaloo hõlma vajunud persoonid aga võivad heal juhul huvi pakkuda vaid kitsale septsialistide ringile.
Nii et ka viimati ilmunu on tegelikult vaid naljatleva, marginaalse informatsiooniga tähelepanu püüdev teos, mis teenib eeskätt laiema lugejaskonna muusikahuvi äratamist.
Ilmselt aga ei hakka keegi hiidleksikone (ingliskeelne GROVE või saksakeelne MGG) eesti keelde tõlkima. Siit ilmneb veel teinegi aspekt vajadusest eestikeelse leksikoni järele – seda kodus riiulilt võtta reeglina pole. Nüüd siis on, ja sealt saab näiteks Erki-Sven Tüüri kohta ühe esimese faktina teada, et ta oli Vanalinnastuudio muusikajuht. Aga mitte seda, mis tähtsus ja tähendus tal on eesti muusikas, ja milline tuntus maailmas. Aga tänu Maini-äärses Frankfurdis kirjutatud raamatule saame vähemalt mingit teavet oma viie helilooja (Eller, Pärt, Tubin, Tobias, Tüür) kohta. Seni sai eesti heliloojatest lugeda vaid viisteist aastat vana informatsiooni 1990. aastal välja antud “Eesti muusika biograafilisest leksikonist” ja 2000. aastal EE 14. köitena ilmunud “Eesti elulugudest”, milles on elulood, aga mitte loomingulood. Lätlastel pole niigi hästi läinud, ja isegi nende suurkujust Vasksist, kes on maailmas tuntuse poolest võrreldav Pärdiga, pole ridagi.
Hoffmann – kiidukukk
“Klassikalise muusika ABC-s” antava kokkusurutult lühikese informatsiooni võib liigitada tabavaks, kõmuliseks või imelikuks. Süsteemitu on helilooja kohta antava informatsiooni esitamise alustamine – kes on pime, kes kus õppinud. Kohati annab autor alguses kohe hinnangu: “V.W. on inglise uue kompositsioonikoolkonna, nn muusikalise renessansi rajajaid, kelle looming põhineb vanal inglise muusikal ja rahvalaulul”. Väga hea, umbes nii peaks alustama iga helilooja tutvustamist. Tüütu on silmi üle ridade lastes otsida seda olulist, mille pärast see inimene on leksikoni kantud.
Eredad tutvustused on Verdil – politikaan, ja Wagneril – kõik patud esimeses lauses üles loetud ja vastandatud temaloodud muusika kaunimatele lehekülgedele. Šostakovitši puhul on huvitavalt toodud ajalugu, Hoffmanni-tutvustust alustab Haydni kirumine: “Kiidukukk, kes arvab ”
On ka segast ja hüplikku – Verdi ooperite nimekiri klausliga “ja mõlemad Shakespeare’i-ainelised teosed”, kui eellmainitud on hoopis Schilleri-ainelised. Kui Rudolf Tobias on avalauses “Eesti helilooja ja organist”, siis Tüüri kohta läheb jutt lahti Tallinnast (justkui oleks see üle maailma teada keskus) ja tema seotusest Eestiga pole sõnagi. Muidugi pole seda vaja eestikeelses väljaandes, aga miks siis mitte Tobias lihtsalt “organist ja helilooja”. Samuti on terminite osakonnas – osa pille on lehe äärele joonistatud, osa ei ole. Kujundus aga on hea ja ere, märksõnad on suures trükis lehe äärel, eraldi rasvase kirjaga on märgitud teoste alajaotused anride järgi.
Kui autor eessõnas selgeks teeb, miks ta nii kergelt sedavõrd tõsise valdkonna nagu klassikaline muusika kallale asub, peaks ka kriitilisemat lugejat Oskar Lutsu sõnadega rahustama: “Hea, et see niigi läits”, et ometi ükski vähegi teatmeteose moodi asi eesti keeles olemas on. Igatahes tasub sellele omamaiseid “Õhtumaade muusikaajaloo” köiteid juurde lugeda ja eesti heliloojate kohta endale ise märkmeid teha.
