Ma armastan Poolat. Äärmuslikult

„Täna vajab see film juba kommentaari, sest see ei kajasta adekvaatselt meie poliitilist olukorda,” ütles Joanna Slawin´ska Eesti Päevalehele. „Kui ma selle filmiga festivalidel käin, tuleb mul ehmunud publikule seletada, et sellisel poliitikal ei ole Poolas enam olulist mõju.”

Film portreteerib noorteorganisatsiooni, mis asus aastal 2006 Jarosław Kaczyn´ski valitsuse koalitsioonipartneri, Poola Perede Liiga (Liga Polskich Rodzin) tiiva all.

Tegu on vikside tumedates ülikondades lipsustatud noorte poola meestega, kelle kohta sobib öelda, et nad on veel suuremad katoliiklased kui paavst ise. Liikumise loosung on kokteil, milles on kokku segatud katoliiklus, rahvuslus, euroskepsis ja homofoobia. Nagu filmist välja tuli, oli viimane teema organisatsiooni retoorikas ja aktsioonides väga tähtis. Kui homod tulid Poolas paraadidele edevust rahuldama, pidasid tõsipoolakad vajalikuks korraldada vastukaaluks „normaalsuse paraade”.

„Kui hakkasime seda filmi tegema, ei olnud meil noorte usaldust,” ütles Joanna Slawin´ska. „Kui me aga rääkisime, et filmis saavad sõna ainult nemad ise, siis nägid nad suurt šanssi jutustada oma põhimõtetest. Me saime osaleda kaameraga nende koosolekutel, filmida sõnavõtte, teha intervjuusid.”

Nurin venitas filmi tegemist

Filmiloojad sõlmisid noorte poliitikutega lepingu, mis andis neile ligipääsu poliitilisele köögipoolele. „Nad nõudsid, et film avaldataks alles pärast nende heakskiitu, kuid nii kaugele ei olnud me nõus minema,” ütles Slawin´ska asja juriidilise külje kohta.

Kui film valmis sai, ei kutsunud see teose kangelastes esile erilist vaimustust. „Nad ütlesid, et pole nii hea, kui nad lootsid.”

Film sai valmis aastal 2008. Tegemine venis, kuna partneriks olnud Poola avalik-õigusliku televisiooni juhtkonda jõudis Poole Perede Liiga tegelaste nurin. Filmi rahastamine peatati. Lõpuks tuligi film anda hoopis erakanalile, kes selle eetrisse lasi.

„Kanal TVN on Poolas suurima vaadatavusega. Ma arvan, et meie filmi nägi suur auditoorium,” ütles Slawin´ska.

Vaatajate ette jõudis film juba pärast 2007. aasta erakorralisi parlamendivalimisi, kus tõsipoolakad ei ületanud parlamenti saamiseks vajalikku künnist.

Mõneti on „Ma armastan Poolat” sarnane Eestis tehtud filmiga „Vali kord”. Kuid viimane on siiski lõbusam. Kuid ka filmis „Ma armastan Poolat” on koomika täiesti olemas, sest poliitika tegemine hambad ristis on igal juhul väga lähedal klounaadile.

Emma Blanki viimased päevad

R: Alex Van Warmerdam

Holland

K 19.30 Sõprus

P 15.30 Kinomaja

•• Omapärane väike pärl. Surmavalt haige vanemas keskeas proua elab maamajas ranna lähistel. Iga tema soovi, mis filmi edenedes aina veidramaks muutuvad, täidavad ülemteener, kokk, teenijanna, aednik ja naistegelastega aeg-ajalt intiimvahekorda astuda püüdev koer Theo, kes kõik primadonnaliku majaperenaise surma ootavad. Jah, ka koer.

Viimast võib kinnitada seetõttu, et tegelikult ei ole selles filmis pea miski nii, nagu see esialgu näib. Naljadki ei ole sageli sõnalised, vaid seisnevad selles, kuidas midagi öeldakse, millal ja kellele. Või mis ütlemata jäetakse. Ja filmi lõpuks jääb õhku küsimus – oli see üldse komöödia?

Erik Aru

Calamari Union (Remake)

USA

R: Richard Lefebvre

K 19.30 Von Krahli teater

•• Kui Ameerika indie-filmide entusiast ning hot rod-autode ehitaja Richard Lefebvre nägi Aki Kaurismäki 1985. aasta mängufilmi, teadis ta kohe, et sellest tuleb teha remake, sest tema sõbrad nägid välja nagu Kaurismäki tegelaskujud. Saanud Kaurismäkilt loa ja kutsunud filmi hulga rokkmuusikutest semusid, Soundgardeni ja teiste siinmaal vähem tuntud bändide liikmeid, asus mees koduste ja käepäraste vahenditega pusima.

Tulemus on võimalikult originaalilähedane, kuid tänu Lefebvre’i piiratud võimalustele ning teisele kontekstile omajagu nihkes. Seitseteist Franki ja üks Pekka seiklevad Helsingi asemel Seattle’i kiirteedel, kiirsööklates ja tänavatel. Filmi boonuseks on kärisevast bluusist ja rokist tiine heliriba.

Mart Niineste

Laul Tšingis-khaani kahest hobusest

R: Byambasuren Davaa

Saksamaa

K 18.00 Cinamon

R 18.00 Artis

P 12.00 Kärdla kultuurikeskus

•• Saksamaa rahaga tehtud, kuid üdini Mongoolia film „Laul Tšingis-khaani kahest hobusest” räägib visuaalselt ilusa ja võrdlemisi aeglase loo inimeste üha süvenevast kaugenemisest oma juurtest. Kangelannaks on lauljatar, kes jättis vanaemale surivoodil lubaduse leida üles vana laulu sõnad. Selleks peab laulja käima mööda Mongooliat ja otsima vanemaid inimesi, kes võiks mäletada laulusalmi.

Tekib naljakas paralleel Tarkovski „Andrei Rubljoviga”, kus vaataja elab kolm tundi kogu hingest kaasa kellavalamisele, kuid sedakorda on pikkuseks 1,5 tundi ja kellavalamise asemel elad kogu hingest kaasa kadunud laulusalmi otsimisele.

Dannar Leitmaa

Raev

R: Sally Potter

Suurbritannia, USA

K 20.00 Kumu

L 22.30 Tartu Cinamon

•• Sally Potteri viimane film „Raev” on pälvinud vastakaid arvamusi: võrguleksikonis imdb on filmi hindamisel pea veerand vaatajaid andnud maksimumi ja teine veerand hinnanud filmi hindega „1”. Kindlasti mängib siin rolli ootuse ja ootamatuse vahekord.

Lugedes fantastilist näitlejate nimekirja (Jude Law, Steve Buscemi, Judi Dench jne) ja pidades silmas süžeed (mõrvad moemaailmas), kerkib paratamatult silme ette midagi täiesti dramaatilist, iroonilist ja karaktereid avavat. Kuid „Raevu” teeb eriliseks pigem fakt, et filmis ei ole peale intervjuude mitte midagi, isegi mitte dekoratsioone ega dialooge. On vaid kaamerale ohtlikult lähedal olles edastatud mõtted benettonilikult steriilses ja värvilises pildikeeles, mis ei tule kuidagi kasuks elu kurbloolisemate akordide väljamängimisel. Kuid samas – kuna see on esimene mängufilm, mis debüteeris mobiiltelefonis, siis ega 5x5 cm ekraanilt saagi väga vaadata muud kui suuri nägusid värvilisel taustal.

Tanel Veenre

Contact High

R: Michael Glawogger

Austria, Saksamaa, Poola, Bulgaaria

K 22.30 Cinamon

L 22.30 Kinomaja

•• Suhteliselt ajuvaba narkokomöödia tegevus kulgeb vahelduseks hoopis Viinis ning Poola avarustes. Kaks luuserit (Michael Ostrowski ja Raimund Wallisch) jahivad välismaal salapärast kohvrit, saatjaks neid jälitavad ohmudest gangsterid ja mõõdukas palett meelemürke.

Veidi liiga lõdvalt kokkupõimitud süžee kulgemise kiirus ei lase asjadel vähemalt igavaks minna. Teos pole selgelt mõeldud gurmaanidele, vaid pigem rikutud noorsoole pilves peaga vaatamiseks. Siinne absurdihuumor tundub ka kuidagi… omanäoline, ilmselt seetõttu, et on saksa, õigemini austria päritolu. Mõned tajumoonutusi imiteerivad stseenid on andekad ning pilt on ilus, aju saab puhkust.

Kaarel Kressa