Luuletaja Erni Hiire kolm nägu

Erni Hiir, kes sündis sada aastat tagasi, ei pruugi muidugi saada surematuks, ent küllap on tema paremad ajad kirjandusloolises plaanis alles ees. Miks? Eesti kirjanduse akadeemiline ajalugu kirjutab ju oma 5. köite 1. raamatus (1987) nauditava marksistliku paatosega: "E. Hiire maailmavaateline areng, tema aktiivne fashismivastane positsioon 1930. aastate teisel poolel (näit. luuleraamatus "Raudvärsid", 1937) oli ettevalmistuseks sellele, et ta võttis 1940. aasta suvel vaimustusega vastu kodanliku võimu kukutamise ning nõukogude võimu taaskehtestamise. Kui Hiir kodanluse võimuloleku aastail ei nõustunud olema mingis riiklikus asutuses tööl, siis nüüd asus ta aktiivselt ametisse. Juulist 1940 töötas ta Tartu ajalehe (algul Postimees, siis Tartu Kommunist) kultuuriosakonna ja parteielu osakonna juhatajana." Ja nii edasi. Need laused on tänases Eesti Vabariigis üpris kompromiteeriva kõlaga. Kes oli aga Erni Hiir tegelikult?

Tegelikult oli Erni Hiir pidevalt muutuv suurus eesti luule maastikul. Tal on vähemalt kolm nägu. Esiteks on ta kahtlemata eesti kirjanduse kõige radikaalsem modernist – tema aastal 1919 ilmunud luuletus "Armluul" on oma pöördelisuses ainulaadne terve eesti kirjanduse ajaloos.

Tõepoolest. Sündida nii armsal aastal nagu 1900 ja siis 19-aastasena kirjutada oma untsuläinud armastusest: "Kii...kii...kiii / Kippee ri-rindari kippe / Ko sütt-amm arm / Sütt-amm arm/Mo sütt-amm süttiskelle /Aaa! –/ Schkwaal schkwaal schmaal aal" jne. Jah, see oli ja on ikka veel cool ning great. Siuru samaaegne armastusluule kogu oma erootilisuses oli (ja on!) "Armluulu" kõrval lihtsalt (sorry!) natuke aegunud.

Ent aeg läks. Vasakpoolse meelsusega modernistist sai 1930. aastate keskel tollase Pätsu-vabariigi peamisi ideolooge. 1935 märtsis avaldas ta Loomingus kõige põhimõttelisema tähendusega artikli "Tööeestluse tähiseid". Sellest tuli üks tollase kultuuripoliitika nurgakivisid, milles nn noor-eestlust ja sellega kaasnenud estetismi üsna otsesõnaliselt tauniti: "Päevil, mil meie rahvas teeb hiigla jõupingutusi oma tuleviku kindlustamiseks, mil meid kõiki selle nimel ootavad ees enneolematud töökohustused, neil päevil on kõige vähem mõeldav, et kirjanduses juhtivalt esile nihkuks vool, mille hilisemaaegseiks tunnuseiks on elust eraldumine, aristokraaditsemine, ilutsemine, müstitsemine ning peenutsemine kuni perverssuseni."

Ent 1940. aastatel kirjutas Hiir: "Vene rahvas, tões veendund ja vabadusuhke, / punalipule truuna võideldes teab: / luues sõbralikeks rahvaste suhted, / kommunismile jõutakse, jõutakse pea!".

Tänase pilguga vaadates on see kõik väga inimlik. Ent Hiire paremad päevad on loodetavasti ees. Sest mis oleks Ilmar Laaban või Artur Alliksaar ilma Hiireta. Otsekui saba kereta.