Luulesõnumeid Uuest Maailmast

Jaan Tootseni filmi kaudu kultuurihuviliste teadvusse jäädvustunud Uus Maailm oma vaeste kirjanike maja ja kirjandusliku „kapsaste-aiaga” on Tallinna noorluuletajate taimelava. Kaks neist – Jürgen Rooste ja Mihkel Kaevats – vastastikku täiendavad ning toimetavad teineteist. Mihkel seadis trükivalmis Jürgeni “Kuidas tappa laulurästikut”, nüüd teeb viimane Mihkli „Ungari kirssidega” sedasama, kuulutades, et nad on „põnevate aegade poeedid”, päevapiltnikud ja prohvetid”.

„Me oleme nagu vihm, / mis tärkab päikese pettunud taevast,” teavitas Mihkel Kaevats oma kolmanda luulekogu „Eile hommikul ja täna” (2009) lõpus praegu 30. eluaasta lävel oleva põlvkonna kohta. Nüüdse kogu avatsüklis nendib ta, et nad on eelinstalleeritud ajudega taltsutatud sugupõlv, liiga pohhuistlik või fatalistlik, et olla arukas. Ometi oskab kultuuriteeoria magister Kaevats poeedinagi Uuest Maailmast kaugemale näha. Ta rändab Moskvas ja Veneetsias, Roomas ja Apuulia veinipiirkonnas ning laseb enda sõnutsi oma persel vahepeal laia ilma helistada…

Intensiivsed liblikad

„Ungari kirsid” koosneb kümnest mitme- ja korra ka ühetekstilisest tsüklist, kus argiproosast küllastunud ja rütmivaene vabavärsis mõttejooks annab raamatu lõputsükleis maad ka pooleldi riimitud tundeluulele. Seal avanevad ja sulguvad liblikatiivad aeglaselt ja intensiivselt nagu naise orgasm ja väljaspool aega kajab vihmasadu otsekui uue elu alguses. Tõtt-öelda ongi too „Laul supist ja kiindumusest” ning nimitsükli värssuidangud selle kogu kõige poeetilisemad tekstid. Üldmulje aga loovad ajapildistused, mida omalt poolt võimendab Valter Jankovski arhiividokumente meelestav kujundus.

Luuletaja tahaks muutuda metsaks, mis on ilus nagu esimene armastus või siis olla rong, mis kihutab täiskiirusel millegi poole. Aga kusagil pureleb kutsu nimega kujutlus ja mäletamine on nagu taskulamp pimeduses. Vaeste kirjanike maja ilmestavad remondiväsimus, raamatu­igatsus ning kempsugi kostev naabripere sõim ja ülakorrusel müdistav Sissi-Issi (seega Peeter Sauter). Välisilm, kus „suured mustad naljakad laevad / sõidavad otse sisemaale”, paneb ümisema pea peale pööratud joodikulaulu ­
(lk 60–61) ja meelestab samagonnist ning meeletust nukrusest tulvil soome-ugri külad Venemaal, kus „peksa saab veliikaja rus (lk 51) ja „rabinovitš / kolis elama kirjandusmuuseumisse” (lk 54). Kõige pakilisem töö aga on elutöö, mida ei saa edasi lükata.

Lisagem, et luulessegi mitte. Isegi siis, kui too luule sarnaneb värsistatud argiproosaga otsekui kaks tilka vett.