Lothar de Maizière: Stasil on praegu rohkemgi võimu kui Saksa DV ajal

Lothar de Maizière, te olite Saksa DV esimene demokraatlikult valitud peaminister – ja ühtlasi ka viimane. Tänavu tähistas maailm 20 aasta möödumist Berliini müüri langemisest. Kuidas teie seda päeva mäletate?
Esialgu pidasin ma Berliini müüri langemist ainult Saksamaad puudutavaks sündmuseks, kuid nüüd olen mõistnud, et see oli tegelikult 20. sajandi lõpp. 20. sajandit iseloomustasid kaks maailmasõda ja kaks diktatuuri. Berliini müür oli ühe linna, riigi, maailma kaheks jagamise sümbol: ühel pool vabadus, teisel pool diktatuur. Ning selle langemisega lõppes sümboolselt 20. sajand.
On neid, kes ütlevad, et 21. sajand algas 2001. aasta 11. septembril toimunud terrorirünnakutega, mis viitavad täiesti uutele ohtudele. 20. sajandil toimusid maailmasõjad, tooni andsid supervõimud, kuid ometi oli külm sõda suhteliselt ratsionaalne, etteaimatav. Oli teada, et enne kui vajutatakse (tuuma- – toim) nupule, võetakse telefonitoru. Ja oli teada, et see, kes esimesena tulistab, sureb teisena.
Mis on 21. sajandi peamised väljakutsed?
Globaalprobleemide lahendamine. Suur probleem ongi terrorism, mille juured on nii natsionalismis, religioonis kui ka sotsiaalsetes probleemides.
Pärast külma sõja lõppu pole maailm suutnud rajada uut julgeolekuarhitektuuri. ÜRO on nõrk.
Kas 1989. aasta 9. november võinuks kujuneda ka teistsuguseks?
Jah, kui me seda päeva meenutame, siis tundub, et kõik, mis juhtus, oli nii reeglipärane ja paratamatu. Aga asi võinuks minna ka hoopis teisiti. Saksa DV-s oli pea 500 000 Nõukogude sõdurit ja võinuks näiteks puhkeda võitlus rahva ja sõdurite vahel. Me ei saanud arvestada, et Nõukogude väed sündmustele nii rahumeelselt reageerivad. Saksa DV eksistentsi baasiks olidki esiteks Vene sõdurid ja teiseks müür.
Aga ideoloogia?
Sellesse uskusid vähesed. Jah, Saksa DV algusajal oli inimesi, kes uskusid, et ehk see süsteem on õiglasem. Aga hiljem enam mitte, siis ei uskunud sellesse enam isegi parteilased. Ja minu valitsusele oli täiesti selge: meie tegevuse eesmärk on, et me peame end ise ära kaotama. Oli selge: kui teeme lõpu sotsialistlikule süsteemile, siis miks peaks eksisteerima kaks Saksamaad – üks kapitalistlik ja rikas, teine kapitalistlik ja vaene?
Ja mina isiklikult... Minu jaoks oli Saksa DV ideoloogia ateistlik. Ent mina pole kunagi olnud ateist, mul on kristlik kasvatus. Aga ma uskusin, et leidub võimalusi tuua maailma natuke rohkem õiglust.
Selleks et Saksa DV-s karjääri teha, pidi kuuluma komparteisse. Ja kuna mina sinna ei kuulunud, siis tajusin, kuidas nemad jooksid minust alati sada meetrit eespool.
Nagu dopinguga?
Jah. Juhtiv positsioon kuulus alati parteile. Saksa DV komparteis oli 2,3 miljonit liiget. Ja pärast müüri langemist jäi neid paari nädalaga järele vaid veidi üle saja tuhande.
Praegu on kummaline, et Saksa DV ajalugu ei uuri mitte idasakslased, vaid läänesakslased. Idasakslased ilmselt ei taha seda aega meenutada. Aga on palju läänesakslasi, kes seletavad meile meie elulugusid ja see mõjub ärritavalt. Neil on palju eelarvamusi. Saksa DV ajaloo läbitöötamise käigus on sündinud sellest ühiskonnast täiesti vildakas pilt: otsekui oleks see riik koosnenud kurjategijatest ja ohvritest. Mina ütleksin, et võib-olla kaks protsenti inimesi olid ohvrid ja kaks protsenti kurjategijad, aga ülejäänud olid suhteliselt neutraalsed ja püüdsid etteantud oludes võimalikult hästi toime tulla. Aga kui kõik DDR-i inimesed jagada vaid tegijateks ja ohvriteks, siis püüavad kõik näidata, et nemad olid ohvrid, sest muidu peetaks neid tegijateks. Nii püüavad nad näidata, et olid dissidendid, olgugi et Saksa DV ajal polnud neist midagi kuulda! Kui meil oleks olnud nii palju dissidente nagu nüüd räägitakse, siis poleks Saksa DV saanud eksisteeridagi.
Paljudes postkommunistlikes maades arutatakse, mis allikad on kommunistliku mineviku uurimiseks usaldusväärsed – näiteks mil määral saab usaldada salateenistuste toimikuid…
Ma ütlen mõnikord, et praegu usutakse Saksamaal Stasit rohkem kui Saksa DV-s. See on absurdne! Võib-olla on Stasil nüüd isegi rohkem võimu kui toona. Ometi arvestasid toimikutesse raportite kirjutajad ka iseenda huvisid.
Usun, et need toimikud olid olulised süüdimõistetute rehabiliteerimiseks. Paljusid Saksa DV-s toimunud kohtuasju aitavad Stasi toimikud paremini mõista. Näiteks mõnikord karistati inimest selle eest, et ta ei maksnud lapsele elatist. Aga elatist ei maksnud ta sellepärast, et oli poliitilistel põhjustel töölt vallandatud ja tal polnud raha.
Kindlasti on toimikud olulised ka uurijatele. Aga nüüd, 20 aastat pärast Berliini müüri langemist, tahaksin ma, et mul oleks teisest inimesest pilt selle põhjal, mida me koos läbi oleme elanud, mitte selle järgi, mida keegi tema kohta 25 aastat tagasi toimikusse kirjutas. Raske kuritegu aegub kümne aastaga. Aga Stasi toimikutesse kirjutatu justkui ei aeguks. Näiteks kui ühele töökohale kandideerib kaks inimest – üks endiselt Ida-Saksamaalt, teine Lääne-Saksamaalt –, siis idasakslase puhul vaadatakse toimikut, kus on võib-olla kirjas, mida ta tegi 18-aastaselt. Aga läänesakslasel toimikut pole, ehkki temagi võib olla siga!
Enne Saksamaa taasühendamist hävitati läänesakslaste kohta käivad Stasi toimikud. Idasakslaste toimikud jäeti alles. Ometi on see, kes elas demokraatlikus ühiskonnas ja spioneeris Stasi heaks, võib-olla käitunud mõnevõrra hullemini kui see, kes elas Saksa DV-s ja oli võib-olla sunnitud infot andma.
Küsisin millalgi Hispaania saadikult: kuidas suutis teie ühiskond pärast Francot ära leppida? Abiks oli katoliiklus, mis laseb andestada, lubada uut algust. Protestantismis käib asi teisiti.
Õigusest kõrgemal on headus. Õigus saab asju korraldada, aga mitte haavu ravida. Seda saab teha headus.
Kas teie hinnangul tuleks Stasi toimikute ligipääsetavuses midagi muuta?
Berliini müüri langemise 25. aastapäevaks võiks ligipääsu toimikutele sulgeda. Ajaloolastele peaks ligipääs jääma, aga enam ei tohiks toimikuid kasutada selleks, et otsustada, mis ametit keegi tohib pidada.
Muide, olen rääkinud inimestega, keda kurvastab, et nende kohta pole toimikut.
Nad tunnevad end selle pärast ebaolulistena?
Jah. Hullumeelne olukord: nad ütlevad, et nende toimikud on ilmselt hävinud. Ent salateenistus oli niigi oma infomäesse uppumas.