Liivlased loodavad oma majale

Tänavune liivlaste püha keskendus möödunud nädalal Kura poolsaarel vanas liivi külas Irel (praegu Läti Mazirbe küla) asuva Liivi rahvamaja 60. sünniaasta-päevale.

1939. aastal Soome, Ungari, Läti ja Eesti rahaga ehitatud majas olid 60 aastat tagasi saal, raamatukogu ja muuseumiruum, tammeparketist põrandad ja tuule jõul töötav veevärk. Tuliuuel laval etendati avamispäeval kaht näidendit, Aleksis Kivi "Päeva ja ööd" liivi keeles ja Kalninäi "Kangelasi" läti keeles.

7. augustil 1999 peeti Liivi rahvamaja ees tänu- ja mälestuskõnesid, rahvamaja katuse kohal lehvis liivi ja läti lipp ning rahvamaja õuel anti pidupäevakontsert. Liivikeelse näidendini rahvamaja laval seekord veel ei jõutud.

Liivi rahvamajast tuleks kõnelda kui Majast, kui liivlaste Ruumist, maast, mida tegelikkuses enam pole, nagu on üksteise järel lätikeelseks muutunud pea-aegu kõik liivi kohanimed. Iret Mazirbe asemel kasutavad vaid liivlaste pühaks randa sõitnud külalised. Vähesed teadvustavad sedagi, et nn läti ruumi all on ajalooline liivi ruum ehk teisisõnu Liivi Maja.

Rahvamajast kui liivluse sümbolist rääkis heas liivi keeles ka professor Eduard Vääri, kelle hinnangul peaks Liivi rahvamaja olema liivlaste keskne asutus, kus nad oma asju ajavad. Paraku see praegu nii veel pole: aasta vanuseks saanud liivi sõprade seltsil tuli oma koosolek pidada rahvamaja asemel Ire koolimajas.

Rahvamaja saalis üht-teist siiski toimus. Kaks korda näidati täissaalile läti kineasti Ruta Celma-Kello uut dokumentaalfilmi 1997. ja 1998. aasta Liivi pühast ja liivluse ajaloost. Nauditavad olid ka kaadrid noorteansamblist "Vim", tunnistus liivi kultuuri kaasaegsusest.

Liivi keelt kõneleb praegu vaid 5–7 vanainimest, ent liivlaste järeltulijatele on kätte jõudnud nn kolmas ärkamisaeg (esimene 1920–30, teine 1970. aastatel) ning nad on hakanud taas oma esivanemate keelt õppima.