Liis Kängsepp: nähke maailma laiemalt

Eelmise aasta algusest kuni tänavu maini töötas Liis Buenos Aireses vaeste linnaosa piiril asuvas keskuses, mis tegeles kohalike laste harimisega. Liis korraldas lastele kunsti- ja tantsutunde, õpetas inglise keelt ja aitas õppimises.

Oma muljeid pani Liis pidevalt kirja blogis ning koju naasnud, kirjutas valmis raamatu “Minu Argentina”, mis jõuab poelettidele tuleval nädalal.

— Kuidas sa sinna sattusid? Kas sul hirmu ei olnud?

— Ma tahtsin ära õppida veel ühe keele. Kuna Euroopa Noored pakub võimalust saada toetust, otsustasin proovida Euroopa Vabatahtlikku Teenistust. Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et ma teen midagi sellist, siis ma ei oleks uskunud. Ma imetlesin inimesi, kes suutsid lasta lahti kõigist oma tegemistest ja materiaalsest heaolust. Aga see kõik on su enda peas kinni.

— Kas sa ei osanud minnes sõnagi hispaania keelt?

— No ma oskasin öelda “tere, mina olen Liis”. Tahtsingi minna niimoodi, et ma ei räägiks midagi. Ma tahtsin teada, mis saab.

— See oli ikka väga julge samm...

— Kui sa midagi sellist otsustad teha, siis sa ei mõtle sellele. See on lihtsalt midagi, mida sa teed. Tahtsin näha, kus mu enda piirid on. Arvatakse, et kui lähed sellisesse kohta üksinda, siis saavutad iseendaga suurema kontakti. Et mingid asjad tulevad iseenda kohta üllatusena. Minu kõige suurem üllatus oli see, et suuri üllatusi ei olnud. Ma tõesti ootasin seda hetke, kui mulle saabub valgustus. Aga seda ei tulnud.

— Mis sellisele minekule eelneb? Meeletu bürokraatia?

— Otsustasin 2006. aasta jaanuaris, et tahaksin minna, ja teade, et minu projektile otsustati anda toetust, tuli sama aasta juulis. Sügisel tegin lõpliku otsuse, välja sõitsin 2007. aasta märtsis. Nii et bürokraatia võttis tõesti palju aega. Tagantjärele tundub, et sellest hetkest, kui mõtlesin, et võiks proovida, hakkasid asjad kuidagi juhtuma. Tegid ühe liigutuse ära ja sealt edasi muster nagu jooksis paika. Nii ta läks.

— Kuidas sulle tundub, kas vabatahtliku etapp on selline asi, mille inimene läbib korra elus või kui on ühe korra seda tööd teinud, siis tahaks veel ja veel?

— Vabatahtlikke on väga erinevaid. Ma töötasin koos üle 80 vabatahtlikuga eri riikidest. Ma ei oska teiste eest rääkida, aga arvan, et kui inimene teeb korra vabatahtliku tööd, siis see jääb talle hinge. Võib-olla ta ei lähe enam getosse, aga ta teeb seda teisel moel. Ma arvan, et kui inimene on alguses võtnudki hoiaku, et ta teeb nende väikeste räpaste lastega palju pilte ja saadab koju näha, kui kõva mees ta on, siis muutub tema sees selle aja jooksul midagi. Ja kui ta koju tagasi läheb, siis tema sotsiaalne närv on teine. Ma loodan vähemalt.

— Aga ühel hetkel tuleb vanusepiirang ette...

— Jah, seda küll, et kui sa oled üle 30, on selleks raha ehk raskem saada, aga sinu teened võetakse ikka vastu. Meil oli kõige vanem vabatahtlik 48-aastane. Oli üks Londonist pärit Sue, väga huvitav tüüp. Maailmas on voluntarism meeletu. Ma ei tea, kas see kunagi Eestisse ka jõuab, aga ma kohtasin kohutavalt palju inimesi, kes olid aastaks aja maha võtnud ja tegid vabatahtliku tööd.

— Aga sa ise? Ei taha tagasi minna?

— Tead, see on nii ja naa. Ma olen siiamaani oma organisatsiooniga väga tihedalt kontaktis. Ja mul on plaanis selle raamatuga nende jaoks raha koguda... Jah, ma läheksin tagasi, kui oleks kindlustatud see, et mul on seal süüa ja kusagil magada.

— Kas läheksid sinna elama?

— Buenos Airesesse? Ei, kindlasti mitte. Seal on liiga palju asju, mis mind häirivad. See on linn, mis ei maga mitte kunagi. Seal on palju saastet ja müra, käärid eri sotsiaalsete gruppide vahel on väga-väga suured.

— Mis sulle sealsetest kommetest kõige enam külge jäi? Toiduga seotust näiteks.

— Sealne toit pole meie omast tegelikult nii erinev. Meie toit on isegi mitmekesisem. Arvan, et kõige enam jäi külge ehk matetee joomine. Eestis seda eriti ei müüda ja see on väga kallis. Esimesel korral tavaliselt ei maitse ka.

— Aga korralikku Argentina liha oskad nüüd ikka une pealt grillida?

— Ei-ei-ei! Ma olen ju naine. Kes seal naisi grilli äärde laseb.

— Millal sul tekkis raamatu kirjutamise mõte?

— Raamatus on üks peatükk, “Meie igapäevane seebiooper”, mis räägib narkootikumidest. Seda oli kõige raskem kirjutada. Aga otsustasin, et seda tuleb teha. Kui see kõik juhtus, mis seal kirjas on, oli meil keskuses väga-väga raske aeg. Siis sattusime Epuga (Epp Petronega, kes on raamatu “Minu Argentina” kirjastaja – toim) rääkima. Ma ütlesin, et praegu on selline imelik aeg ja et kunagi vist peaks sellest kirjutama. Sealt läks mõte idanema, aga mõtlesin hästi kaua, kas ikka peaks.

— Mille poolest sinu raamat teistest erineb?

— Ma arvan, et minu kogemus erineb suhteliselt palju keskmise turisti, keskmise inimese kogemusest. Kui Buenos Airesesse minna tavalise turistina, siis ei näe seda vaesust, mida mina nägin. Inimesed muidugi magavad tänaval ja lapsed kerjavad raha, aga seda slummi sa ei näe. Arvan, et ma räägin asjadest, millest tavaliselt ei räägita.

— Mis oli selle aasta jooksul kõige hullem? Prussakad? Narkomaania?

— Kõige hullem oli see, et kui sa lähed iga päev tööle, siis näed neid lapsi ja tead, et tegelikult sa ei saa nende elu muuta. Sa võid küll üritada, aga suure tõenäosusega ei muuda sa midagi.

— Kas sa tahad öelda, et su aasta seal on olnud mõttetu?

— Ei-ei, seda mitte. Kaugel sellest. Aga sa saad teha ainult nii palju, kui palju on sinu võimuses. Ja sinu võimuses ei ole muuta Argentina haridussüsteemi ega vanemate mõttemaailma selle suhtes, kui tähtis on lapse haridus.

— Aga kui saaksid muuta, siis mida sa muudaksid?

— Nende ühiskond on ebaõiglane. Kui räägime, et Eestis on suured klassivahed, siis seal on need palju suuremad. Eelkõige muudaksin haridussüsteemi. Kuigi haridus on tasuta, teab iga inimene, et kui tahad oma lapsele mingitki arvestatavat haridust, siis sa teda riigikooli ei pane. Piirkondade vahel on suured erinevused, normaalsed õpetajad ei tahagi minna sinna piirkonda, kus mina olin. Ja palkade vahel on ka suur erinevus. Muudaksin seda, et lastel oleks suuremad võimalused muuta oma elu. Praegu on nii, et kui ta sinna sünnib, siis sealt välja rabeleda on sisuliselt võimatu. Eestis on nii, et kui sa isegi sünnid Kopli liinidel, siis sind lõpuks ikkagi leitakse üles, kui sa ise tahad sellest välja tulla.

— Kas see on tingitud sellest, et Eesti on nii väike, või on asi valitsussüsteemis?

— Esiteks on see kindlasti sellest, et Eesti on nii väike, aga samas arvan, et kuigi kirume oma juhte, teevad nad meie heaks ikka midagi. Kas kujutaksid ette, et kohtaksid Eestis täiskasvanud inimest, kellel on mõistus peas, aga kes ei oska lugeda ega kirjutada? Brasiilias käies kohtasin 28-aastast noormeest, kes ei oska lugeda ja kirjutada...

See arusaamine, kui hästi mul tegelikult on vedanud, pani mind mõnikord ennast tundma... ma ei tea, kas jõuetult on see õige sõna... masendavalt. Eks muidugi mõjus töö, mida tegin, rusuvalt. Sellest hoolimata loodan, et mu raamat on lõbus lugemine.

— Kas sul on juba järgmise raamatu plaan olemas?

— Oi ei, ma olen ikka majandusajakirjanik, mitte kirjanik.

— Kas ja kui palju erineb raamatu kirjutamine ajakirjanikutööst?

— Selles mõttes on võib-olla kergem, et see on ikkagi minu elu ja see, kuidas mina asju nägin. Inimestele võib meeldida või mitte meeldida, aga nad ei saa öelda, et mul pole õigus.

— Miks sa selle raamatu kirjutasid? Mida sa sellega lugejale öelda tahad?

— Kunagi ei tule kahjuks, kui suudad mõelda laiemalt ja näha asju, mis ei ole nii otseselt seotud sinu igapäevaeluga.

— Kellele raamat mõeldud on?

— Selle lugeja on inimene, kes vaatab maailma lahtiste silmadega ja tunneb huvi selle vastu, kuidas mujal elatakse. Ja ilmselt ka inimene, kes tahaks Argentinasse reisida.

— Aga?

— Aga selleks, et teha vabatahtliku tööd, ei pea kaugele eemale ära minema. Ka Eestis saab teha midagi head. Mulle meeldib väga, et eestlased on hakanud viimasel paaril aastal selliste asjade peale rohkem mõtlema. Ilmselt on elujärg paranenud ja meil on rohkem aega mõelda, mis meie ümber toimub.