Liiga palju noorust väsitab

 Selles mõttes on kogumiku pealkiri „Tule, ma jutustan sulle loo” väga tabav, et need 19 autorit kutsuvad end kuulama, ei tahagi muud kui kutsuda. Kes agressiivselt, kes malbemalt, kes nõrgalt, kes paremini, aga kõik ikka ühel ajal ja üksteisest üle rääkides.

Nägin hiljuti ühe üliõpilase uuema eesti kirjanduse konspekti. Viimane nimi konspektis oli minu, Andra Teede oma ja selle taha oli kirjutatud „liiga noor, ei saa veel midagi öelda”. Üliõpilane õppiski selle definitsiooni pähe, et eksamile minna, ja eks ta tõsi ole. Üldse on raske rääkida sellistest kirjanikest, kelle puhul ei ole ajalist võrdluspunkti ja kes ei hakkagi võib-olla kirjanikuks, tahavad lihtsalt vahepeal lugusid jutustada. Mina proovin rääkida noortest prosaistidest.

„Tule, ma jutustan sulle loo” on üpris kaootiline raamatuke, mille teemad ja tegelased kõiguvad seinast seina. Koostaja Dagmar Lamp seletab tagakaanel, et „see raamat on meie põlvkonna nägu”. Aga kes on meie põlvkond, kust läheb alumine ja ülemine piir? Lamp jätkab, et see on põlvkond, kel ei olnud Oma Suurt Sõda, aga seegi ei anna eriti infot. Kultusteoses „Fight Club” öeldi samamoodi käesolevate autorite keskmisest east kümme või enam aastat vanemate onude kohta. Pealegi ei ole sõja puudumine mingi taak, see on õnnistus.

Mitte kõik autorid pole debüteerijad. Uuemast kirjandusest huvitatu leiab sisukorrast üpris austusväärseid nimesid: Eia Uusil on ilmunud kaks menukat romaani, Jim Ashilevil kaks näidendiraamatut, Martin Ojalt kaks luulekogu. Wimbergil on romaan „Lipamäe”, luulekogud ja lastesaated. Trükimaailmas on kodus ka teatrikriitiku haridu­sega Piret Jaaks, reisiraamatuga maha saanud ajakirjanik Anna-Maria Penu, uuemal ajal muusika ja filmi poole kalduv Vahur Afanasjev, blogija Dagmar „Daki” Lamp ning koomiksite ja muinasjuttudega tegelev Edvin Aedma.

Need kogenumad nimed on see magusam kreem muidu üpris keskpärase tasemega kogumikus. Kogemus on kogemus, ja päris kurb oleks, kui inimesed ei läheks ajaga paremaks.

Õnneks ei ole toimetaja ega koostaja kasutanud raamatu kohta sõna „novellikogu”, sest mina ei julgeks vist ühtegi neist tekstidest novelliks nimetada. Paneb tegelikult mõtlema, kas need „tänapäeva noored” üldse žanripuhast novelli kirjutada oskavad või tahavad.

Kolmandik väga hea

Võib-olla tähendab see kõik, et on tekkimas või tekkinud uus kirjandusvool. Võib-olla on nooruse kaubamärk mässumeelsus, aga see võib vabalt ka laiskus olla.

Mis on kõige parem lugu? Parima loo kirjutas Piret Jaaks. Ja Jim Ashilevi ja Liisa-Lotte Käärid ja Edvin Aedma. Umbes kolmandik tekstidest oli väga hea, selline, mida tahaks uuesti lugeda. Samas mind rõõmustab, et kõik ei olnud minu maitsele. See võib vabalt tähendada, et midagi on igaühe maitsele.

Millest need noored räägivad, millest mõtlevad? Kuulsusest, süütusest, prostitutsioonist, robotitest, enese otsimisest, leidmisest, kaotamisest. Nad otsivad vaikust, seda valjemate helidega summutades, kolavad linna peal, käivad teistel planeetidel, Rootsis ja Saaremaal. Suhtuvad negatiivselt aeglastesse pensionäridesse, arusaamatutesse välismaalastesse ja liiga tavalistesse inimestesse. Noored tahavad olla erilised ja õnnelikud ning see ei ole üllatus. Kui noored on sunnitud olema tavalised ja õnnetud, tuleb äng. Tore, kui see äng vähemalt kirjutama paneb.

Raamat

Tule, ma jutustan sulle loo

Noored autorid

•• Petroneprint, 2008

•• 200 lk, pehme köide