Levipäevad 2009: üllatav värskus

Siin tuleb selgeks teha üks asi: 1979. aastast 1990-ndate alguseni korraldatud Tartu (levi)muusikapäevad lähtusid 1970-ndate pungieelsest ideest ja lootusest, et rokist saab teha „tõsise”, „päris”, võib-olla isegi akadeemilise muusikažanri, mida õpitakse konservatooriumides ja kuulatakse korralikes saalides frakid seljas ja kavaleht näpus. Sellest ka muusikapäevade kurikuulus formaat: Vanemuise kontserdisaal, publik istumas ja viisakalt plaksutamas. Tartu muusika­päevad olid mõeldud eliitroki jaoks ja eliitkollektiividele oma parimate saavutuste elitaarsele, teadlikule publikule esitamiseks.

Tänapäeval, kui sellised faktorid on ammu unustatud, tundub see idee üllatavalt värske. Staadionifestivale ja klubiüritusi on meil jalaga segada, miks ei võiks kord aastas pehmel toolil istuda ja spetsiaalseid hõrgutisi nautida. Tegelikult Tartu muusikapäevad 2009 seda pakkusid, kohati isegi üleliia.

Tegemist oli isegi hardcore-versiooniga kunagistest aegadest. Ega 1980-ndatel kõik bändid mingi spetsiaalprojektiga Tartus lavale ei roninud, enamik esitas oma tavalisi lugusid. 2009 oli kergem üles lugeda see vähemus, kes EI hakanud suurt pingutama, vaid ladusid lihtsalt oma viimase aja repertuaari letti: need olid Kosmikud, The Sun, Siiri Sisask ja Mahavok. Mis ei tähenda, et nad ei suutnud elamust pakkuda. Hiilgavas vormis Kare Kauksi esinemisest olid näiteks vist kõik sillas. Tema vokaalsete võimetega suutis võistelda ehk Lea Liitmaa vanu ärkamisaegseid laule kriisates. Aga ülejäänud vähemalt tegid midagigi teisiti.

Oratooriume-kantaate oli kaks: Rein Rannapi „Taevas ja maa” ja Peeter Volkonski „Kojujõudmine”. Esimene oli segane, eklektiline ja arusaamatu, teine hiilgas koori, sümfooniaorkestri ja Rosta Akendega ning oli ka mastaapselt intelligentsi nõu­dev. Peeter ise esitas retsitatiivselt antiigiteemalist luulet. Selles mõttes oli asi väga sarnane JääBoileri esinemisega, kus InBoil luges luulet ja bänd mängis kevadise sumedusega pseudo­orientaalmüstilist muusikat vahele. Sümfooniaorkestrit kasutasid veel Justament (Salongi ja Teet Saviauku meenutades oli sel isegi mingi mõte), popmetalbänd HND (tühi mastaabitsemine) ja Pantokraator (Tartu kunagise kõige popima  bändi kohta siiski liiga lühike etteaste).

Vahelduseks mastaapidele oli väga nauditav kuulata elukogenud minimalismi. Seda pakkusid Lembit Saarsalu & Urmas Taniloo, Siiri Sisask, Jümaki (Jür­jendal, Malkov, Kikas), trio Ain Agan, Riho Sibul, Robert Jürjendal ja mõnes mõttes ka Kappel/Nõgisto/Steinfeldt. Viimane neist mängis peamiselt oma vana klassikat ja menulugusid („Ei mullas”, „Kaks südant”), aga üllatused ei jäänud sündimata. Kas või seegi, et Nõgisto „Meeste laulu” on või­ma­lik esitada nii, et see mõjub vä­gevalt.

Hämmastav oli märgata ka vanade peerude arengut. Suurim neist oli muidugi algkoosseisus kogunenud In Spe. Kunagisest viisipidamatust nohikust Erkki-Sven Tüürist on 30 aastat hiljem saanud suurepäraste võimetega särav rokkstaar.

Sportlik kitarriludistamine

Muidugi ei puudunud musapäevadelt ka sportlik kitarriludistamine, mida näitasid Contus Firmus (selline proge on sama äärmuslik kui black metal), Mahavok, Toomas Vanem & The Limited Edition ja veel spetsiaalne enam ja vähem tuntud kitarristide projekt. 1980-ndate noored olid vaimustuses, 1990-ndate kas­vandikud mitte nii väga.

Muusikapäevade tuju hoidis kahel päeval üleval väga heas vormis teadustaja-koomik Jaan Habicht. Aga tal oli ka palju abistajaid. Kosmikud näiteks korraldasid oma viimase plaadi ümbrise elustamise ja seda just mainitud püha kitarripiinamise ajal! Vaiko Eplik ja kari tema sõpru mõnitasid muusikapäevade pü­ha ideed otse laval täiega ja said tulemuseks vägagi stiilse muusikapäevade projekti. Siis kui unega võitlev Chalice ja Tõnis Mägi  koos muusikapäevad lõpetasid, oli kõigi meel väga hea ja nad olid veendunud, et tuleval aastal PEAB uuesti kokku saama. Sest kunstipärast rokki meil Eestis jätkub, ärge muretsege.

Tartu muusikapäevad 2009

1.–2. maini

Vanemuise kontserdisaalis