Lehekarikatuurid, mis sobiksid ideaalmaailma

Kõige vähem meeldib mulle viimasel ajal osa kunstist, mis tegeleb “ülioluliste” päevakajaliste teemade ja kõigile teada ühiskondlike valupunktidega. Mis on “õige” ja otseütleva sõnumiga, sest kuidas sa vaidled vastu sellele, et inimesi põhjuseta arreteerida on vale, Iraagi sõda on vale, korruptsioon on vale? Sel-lelaadne sotsiaalkriitika jääb vähemalt minu jaoks suures osas ajakirjanduses ilmuvate  poliitiliste karikatuuride või päevakajaliste kolumnide tasemele. Ja kes vajaks eilseid ajalehti või poole aasta taguseid siseuudiseid?

Peeter Alliku graafika on autori sõnul segu opkunstist ja 19. sajandi saksa puulõikest. Iroonilisel kombel on viimane see tehnika, milles teostati ülemöödunud sajandil ka ajalehtede illustratsioone, kuna puulõikemeistrite tööjõud oli niivõrd odav.

Ajaülene irve

Alliku käesoleval näitusel eksponeeritud suured linoollõikekoopiad (enamik aastatest 2006–2007) mõjuvad kui ideaalkarikatuurid. Need on totaalsed illustratsioonid, mis ei kaota oma päevakajalisust järgmiseks päevaks, vaid säilitavad arusaadava sõnumi väga pikaks ajaks.  Samas tundub see “sõnumgi” olevat topeltiroonia, paroodia või “poliitiliselt korrektse” ühiskonnakriitika ning kunsti kaudu toimuvate maailmaparandamiskatsete üle irvitamine.  Suur pilt revolvrist koos kirjaga “You must respect nobody” või erekteerunud peenisest, millel sõnum “You must fuck everybody” – sellist kunsti riputaks oma kabineti seintele teleseriaali koomiline ja samas cool maffiaboss. Särava tehnilise teostuse ning sarnasuse kõigi kunstikaugete inimeste hinnatud “vanaaegse kunstiga” tunneks ta kahtlemata ära. Kirjeldatud teosed kuuluvad Alliku käesoleval näitusel Eestis esmakordselt eksponeeritavasse seeriasse “Kuidas saada rikkaks ja ilusaks”. Näituse ootamatuim töö oli minu jaoks aga “Sead” (2006) – ainus, millel puudub konkreetne punchline või rusikaga-näkku-sõnum ja mis sellest hoolimata on äärmiselt mõjus.