Laura Kvelstein – täiust taotlev tantsija

Kvelstein läks balletikooli neljandas klassis, kuid tantsimistundides olid vanemad tal lasknud käia juba enne seda. “Põhikooli alguses juhtus, et nii kool kui ka balletitunnid sattusid õhtusele ajale,” meenutab inglise kolledÏi lõpetanud Kvelstein. “Terve aasta jooksul käisin iga päev kaks tundi koolis, siis tuli ema järele ja viis balletti.” Seejuures lõpetas usin tüdruk õppeaasta ikkagi kiituskirjaga.

Kvelsteini tuttavad kinnitavad, et selline põhjalikkus iseloomustab neidu kõigis ettevõtmistes. Siiski jäi balletikool pool aastat enne lõpetamist pooleli. Miks? Kvelstein pihib, et puhtast täiusetaotlusest. “Olen enesekriitiline, kui midagi teen, tahan seda hästi teha. Nägin, et ei suuda saavutada soovitud maksimumi, ning teadsin, et ei suudaks ise sellesse uskuda, mida laval teen.”

17-aastaselt astus tütarlaps tantsukooli Five 5, kuhu ta on jäänud tänaseni. “Olen saadava koolitusega ülimalt rahul,” kinnitab Kvelstein. “Elu viis mind kaasaegse tantsu juurde ja siin läheb mul hästi.”

Kevadel lõpetas Kvelstein nominaalajaga Tallinna ülikooli prantsuse keele õpetaja erialal. “Keeled lähevad mul hästi. Õppisin ka hispaania, portugali ja saksa keelt, ent ilma keelekeskkonnas viibimiseta ununeb suuline osa üsna kiiresti.”

Oma kursuse siiani ainsana lõpetanud neiu ei läinud siiski gümnaasiumi tööle, kuna tema hinnangul ei saa see amet olla tavaline palgatöö. “Õpetaja elukutse eeldab kõrget moraali ja tugevat missioonitunnet. Olen veel liiga noor, tunnen, et pole oma arengus nii kaugele jõudnud.”

Selle asemel läks Kvelstein septembris tööle Tallinna linnavalitsuse välissuhete osakonda, kus ta kannab vanemspetsialisti tiitlit. Tema tööks on seal välislähetuste ettevalmistamine ning ürituste korraldamine, viimase välisreisi ajal aitas ta Brüsselis Tallinna tutvustavat jõuluturgu organiseerida.

Tantsijatarist linnaametnik tunnistab, et teinekord sõidavad kaks graafikut teineteisele sisse. Tänu Kvelsteini loomupärasele kohusetundlikkusele ja kunstilembesele ülemusele on kahe rolli kokkuviimine siiski õnnestunud. “Alguses oli küll skisofreeniline olukord. Tulin töölt, “korralikud” riided seljas, ja läksin proovi, kus valitses harjumuspäraselt boheemlaslik õhkkond. Teel ühest kohast teise käis ajust vahepeal läbi väike krõks, mis pani asjad paika. Kui pani.” Nüüd peab ta korraga kahe asjaga tegelemist loomulikuks, lisades, et kui tantsijakarjäär mingi põhjusel – ptüi-ptüi-ptüi – katkema peaks, on hea, kui kõik teised rajad veel rohtunud ei ole. “Mingit küsi-märki pole selles osas siiani tekkinud,” kinnitab ta.

Tants – see olen mina

Selle aasta lõpus Vitebski ja Tartu võistlusel saavutatud tunnustuse juures peab Kvelstein tähtsaimaks, et laval tehtu ei jäänud märkamatuks, vaid jõudis publiku ja Ïürii hinge. “Vitebsk oli mu esimene konkurss, ma ei osanud sinna mingite lootustega minna,” meenutab Kvelstein rahvusvahelisel üritusel osalemist. “Annad küll oma parima, aga kuidas see teistega võrreldes välja näeb, ei oska arvata.” Ehkki Kvelsteini ja tema tantsupartneri Dmitri Kruusi tehnika polnud põrmugi nii virtuoosne kui mõnel teisel esinejal, hindasid nii publik kui ka Ïürii hinge, mida tantsupaar oma esitusse pani.

“See annab kinnitust, et oled õigel teel,” on Kvelstein rahul. “Tants – see olen mina, ma ei saaks selleta.”

Enda sõnul eelistab tantsijatar ka ise vaadata etendusi, kus professionaalse kehavaldamise kõr-val on tajutav ka lavastuse hing. Tantsu mõtte vaatajani toomise kohustus lasub ka lavastajal. “Kananahk peab peale tulema, nii et unustad ära, mis kell on või kes su kõrval istub,” kirjeldab Kvelstein ideaalset tantsuelamust. “Parim etendus on see, millele vaataja kaasa ei mõtle, vaid mida ta füüsiliselt tunnetab. See haarab su kuidagi endasse, ilma et sa peaksid pingutama.”

Töö- ja tantsuvälistest hobidest nimetab Kvelstein esiteks võrkpalli, mille mängimise eest sai ülikoolis isegi ainepunkte korjatud. “Püüan rohkem raamatuid lugeda, aga päevas on ainult 24 tundi,” ohkab ta. “Mulle meeldib väga reisida, see arendab, annab täiesti uue vaatenurga ja laiendab silmaringi.”

Muusikat tarbib neiu väljaspool tantsupõrandat üsna juhuslikult, stiilidest meeldib talle enim r’n’b: “See on väga erootiline muusika.” Samas ulatub Kvelsteini maitse seinast seina, positiivse elamuse võib ta saada nii keldribaaris kuuldud punkbändilt kui ka Estonia saalis kuuldud kontserdilt. Rahvusooperis on ta tegelikult ka lavale pääsenud – Kvelstein meenutab, et kehastas kunagi “Luikede järves” pisikest musta luike.

Tuleviku kohta nendib Kvelstein muretult, et plaane on palju, targa inimesena eelistab ta suurema osa neist aga saladuses hoida. Kindel on, et tantsust ta ei loobu. “Kui hästi läheb ning särtsu on, pääseb ka ehk kuhugi väljapoole,” kehitab tantsijatar õlgu. Hetk mõtlemist ja Kvelstein paljastab oma lihtsa elufilosoofia: “Elu on selleks liiga lühike, et teda karta. Võimatuna tunduvad asjad lähevad täide ning siis jääb nendest väheseks.”

Auhinnatud tantsija

•• Laura Kvelstein võitis läinud detsembris Tartus toimunud I.D.A. festivali noorte tantsijate ja koreograafide võistlusel parima noore tantsija auhinna ning pool 20 000 krooni suurusest Ida Urbeli stipendiumist.

•• Võidu tõi tantsijatarile Dmitri Kruusiga esitatud duett Matteo Molese lavastusest “Just”.

•• Nädal aega varem võitis sama paar Valgevenes Vitebskis nüüdiskoreograafia konkursil teise preemia.