Lastesaate kangelased leidsid ERSO-st uued vahvad sõbrad
(11)
Kontserdi käigus tutvuti orkestriga, lauldi nii vanu kui ka uusi laule telesaatest, kõlas ka klassikalist muusikat (näiteks Griegi “Mäekuninga koopas” ja Tšaikovski “Väikeste luikede tants”). Ja loomulikult tehti palju nalja. Publiku enamuse moodustasid eel- ja algkoolilapsed, kellele üritus ju mõeldud oligi. Muusika olid kirjutanud Tauno Aints ja Olav Ehala, lavastas Wimberg.
Lastel lõbu laialt
Stsenaariumi järgi sattus Estonia kontserdisaali proovi tegema Buratino ja sõprade kammipilliorkester Rastapats. Tegelaste entusiasmi jahutas kõvasti teadasaamine, et nad polegi saalis üksi: nende selja taga istusid tõsiste nägudega pillimehed, kes sõpruskonna kohalolekust kuigi vaimustuses polnud. Siiski jõuti dirigent Toomas Vaviloviga läbi rääkides üksmeelele, et esitatakse üks lugu üheskoos. Esimesele loole järgnes pillide tutvustus. Lastel muidugi lõbu laialt. Näiteks sattus Malvina põrandapühkimise ajal nii hoogu, et teatas: “Tegelikult olen mina Liivimaa parim koristaja!”, mispeale Buratino vastas: “Meil tolmutamise eest palka ei maksta!” Huvitav oli jälgida ka väikest vaimuproovi. Orkester esitas Griegi “Mäekuninga koopas” ja dirigent palus tegelastel ära arvata, millest teoses võiks juttu olla. Fantaasianägemused algasid sõitvast rongist ja tipnesid minestanud Malvinaga. Dirigent võttis nägemused hästi kokku, tunnistades, et kõik need asjad on loos kahtlemata olemas, aga kõige selle keskel on suur mägi, milles elab koll.
Kokkuvõttes võin öelda, et Buratino ja ta sõprade rõõmus avastusretk muusikamaailma tundus hariv, humoorikas ja kaasakiskuv. Kiitus vanematele, kes veetsid pärastlõuna lastega kontserdisaalis. Lapsed õppisid Buratino ja ta sõprade mängust nii mõndagi.
 |
  |
 |
