Lastekodu müürid hoidsid inimest vangis

Teos on selline, nagu ta vaatajate silmad seda konkreetsel ajal näevad. Selles mõttes pakub huvi ajalehes Edasi (6.4.1986) avaldatud pikem arvustus, mis tõmbas paralleele filmi ja äsja Noorsooteatris loodud lavastuse „Lendas üle käopesa” vahel. Selline paralleelitõmbamine oli paljuski pealesunnitud, sest Miloš Formani samanimelist filmi Nõukogude Liidu piiridesse kinolinale ei lastud. Seetõttu tegi Tõnu Kark teatrilaval ära rolli, mida mujal maailmas tegi kinolinal Jack Nicholson. Huvitav on seejuures retsensent Malle Aleksiuse poolt kasutatud sõna „mudel”, mida ta rakendab samaväärselt mõlema teose kohta. Loo pealkirigi oli kõnekas – „Lendas üle lastekodu”.

Nii „Naerata ometi” lastekodu kui ka „Lendas üle käopesa” vaimuhaigla kerkivad kunstiteoses esile kui mudel, mis tähistab suletud ühiskonda laiemalt ja kus kehtivad autoritaarsele ühiskonnale omased hierarhiad. Ja mõlemas teoses on ka mässulised peategelased, kes nende hierarhiate vastu üles astuvad.

„Naerata ometi” suletud mudeli vanglakujund ja selle nägemine sõltub paljuski asukohast ja ajast ja ka vaatajast. Et see kujund olemas on, sellest räägib asjaolu, et „Naerata ometi” koges raskusi linalejõudmisega Erich Honeckeri aegses Saksa Demokraatlikus Vabariigis, kus kohalikud kommunistid olid suuremad usklikud kui paavst Moskvas.

Omal kombel peegeldas „Naerata ometi” väga võimsalt ja adekvaatselt aega, milles film loodi. Film balansseeris väga mugavalt lubatud ja keelatud ainese ja kujundite piiril, purustades stereotüüpe ja dogmasid. Aastal 1986, mil film linale tuli, oli veel küllaga tabuteemasid, tsensuur kadus Eestist kolm aastat hiljem.

Hea film vajab head meeskonda ja kahtlemata oli osa sellest meeskonnast Moskvast pärit stsenarist Marina Šeptunova, kes kirjutas Rannamaa populaarse romaani filmiks. Romaanist on filmi jõudnud napilt, tegelaste nimed on muudetud. Isegi Rannamaa romaanikangelasest sai Mari, internaadist lastekodu ja stsenaariumist võrdlemisi algupärane teos. Kui varem kogesid Tallinnfilmi inimesed tihti seda, et Venemaalt pärit stsenaristidest oli peamiselt abi projektide edasilükkamisel bürokraatiakoridorides, siis nüüd tegi tollal kolmekümnene noor suhteliselt algaja stsenarist Šeptunova sisulist kaastööd. „Naerata ometi” sai ka väga hea helilooja, Lepo Sumera, kelle moodsalt närviline muusika on üks parimaid, mida ta filmile kirjutanud.

Hea tähtede seis seisnes Leida Laiuse ja Arvo Iho tandemis, kus oskuslik näitlejate juhendamine ühines hea visuaalse kultuuriga. „Naerata ometi” on Arvo Iho parim film, tema järgnevad tööd ongi jäänud näitlejatõlgenduste poolest lonkama.

Näitlejakoolitusega Leida Laius tegi ära midagi sarnast sarnase taustaga Arvo Kruusemendiga, kes kasvatas pundi noori inimesi „Kevade” filmiks. Et selline loomeprotsess toimis, selle kasuks räägib mitte ainult Hendrik Toompere edukalt alanud filminäitleja karjäär, vaid ka fakt, et selles trupis olid noorte näitlejatena Siiri Sisask ja Rein Pakk. Loov õhkkond annab tulemusi, mis võivad avalduda ka aastaid hiljem.

Leida Laiuse ja Arvo Iho „Naerata ometi” jõudis pärast Lenfilmis dubleerimist ka Nõukogude Liidu suurde kinolevisse ja filmil läks seal hästi. „Naerata ometi” kogus Nõukogudemaal 17 miljonit vaatajat, Eestis 213 000, tänases päevas uskumatud arvud.

Kõige suurema tõuke andis aga filmile 19. üleliiduline filmifestival, mida peeti aastal 1986 Kasahhimaa pealinnas Almatõs. Tegu oli esindusfestivaliga, mis justkui pidi selgeks tegema aasta lõikes Nõukogude Liidus loodud parima filmi. Festivali peeti kordamööda eri liiduvabariikide pealinnades. Seal tuli „Naerata ometi” esimeseks ja filmi käsikirja kirjutanud Marina Šeptunova tuli esimeseks stsenaristide kategoorias.

Pärast sellist asjade käiku oli head filmi raske kuhugi ära peita, „Naera ometi” jõudis edasi mitmetele rahvusvahelistele festivalidele ja mitmete maade kinodesse. 1987. aastal jõudis film Berliini filmifestivalile ja võitis seal UNICEF-i auhinna. Edasi tuli kolm festivali Prantsusmaal, kuhu jõudis seekord ka filmilavastaja Leida Laius. Välissõitude poolest ära hellitamata kineastid said alanud perestroika oludes veidi vabamalt liikuda. Laiuse Pariisi-sõidust on meeleolukalt kirjutanud oma mälestustes tema „Libahundis” Tiinat mänginud Ene Rämmeld.

Filmi soome- ja saksakeelsed pealkirjad võeti filmi venekeelset versioonist „Igrõ dlja detei školnogo vozrosta”, mis kõlaks eesti keeles kui „Kooliealiste laste mängud”. Seevastu ungarikeelne pealkiri „Mosolyogj már, te gyerek”, mis kutsub lapsi naeratama, on pärit eestikeelsest variandist. Ka ingliskeelne pealkiri „Well, Come On, Smile” toetub originaalpealkirjale.

KAHEKÜMNE SEITSMES FILM

„Naerata ometi”

Silvia Rannamaa romaani „Kasuema” ainetel

Stsenarist:

Marina Šeptunova

Lavastajad:

Leida Laius ja Arvo Iho

Operaator: Arvo Iho

Kunstnik: Tõnu Virve

Helilooja: Lepo Sumera

Helirežissöörid: Enn Säde

ja Olga Alp

Osades:

Mari – Monika Järv

Robi – Hendrik Toompere jr

Tauri – Tauri Tallermaa

Kerttu – Kerttu Aaving

Melita – Edith-Helen Kuusk

Siiri – Siiri Sisask

Anne – Janika Kalmus

Kasvataja – Helle Kuningas

Robi ema – Mari Lill

Mari isa – Evald Hermaküla

Tauri isa – Eduard Tinn

Esilinastus Tallinnas 28. aprillil 1986

Sarja kahekümne seitsmes film „Naerata ometi” on homsest müügil hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot Eesti Päevalehe uue nädalalõpulehega LP.