Lagle Parek suhtub minevikku leebelt

Lagle Pareki loomus lööb tugevalt esile tema äsja ilmunud mälestusteraamatus.

Raamatul „Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan” on aus pealkiri. Teos on vaba tigedusest ja vihast. Elus palju kogenud ja vintsutada saanud endine poliitvang Parek edastab oma eluloo ilma teravate nurkadeta. Aasivalt on esitatud vaid mõned üksikud kõrvaltegelased, kes olid Pareki „partneriteks” Nõukogude repressiivorganites.

Huvitav on see, et Arvo Pesti koostatud kogumikus „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987”, mis kajastab samu sündmusi ja episoode, on see kõik märksa dramaatilisem ja nurgelisem. Pareki mälestustes on kogu lugu antud justkui lüü­rilises ja melanhoolses võt­mes. Vahest ainult ühel hetkel läheb raamat valusaks ja see pole seotud mitte autori enda, vaid Eesti dissidentluse dramaatilise kulminatsiooniga – Jüri Kuke hukuga. Need on raamatu valusaimad leheküljed ja sellest valust pole võitu saanud ka Pareki leebe mälu.

Midagi jääb varju

Mälestuste leebus võib olla ka põhjuseks, miks raamatus pole just palju uut informatsiooni, mis ühiskonna asjade mõistmisele kaasa aitaks. Näiteks tormiline siseministri periood Laari esimeses valitsuses tuleb raamatu lehekülgedel esile kuidagi rahulikult ja eriliste paljastusteta. Tulevad ju tihti põnevad üksik­asjad esile alles tagantjärele klaarimistes. Parek kirjutab aga sellest kõigest täiesti mittepoliitiku kombel, tähtsalt vastu rinda tagumata.

Lagle Parek on väga hea näide mõistmaks, miks väga paljud kommunismivastased dissidendid ei sobinud oma loomuomaduste poolest enam poliitikuks. Pareki raamatut lugedes veendud, et temas on olemas dissidendile omane üliarenenud õiglustunne. Seesama asi, mis poliitiku edule on enamasti tüliks.

Raamat on kirjutatud ausalt, ent diskreetselt. Pidevalt saadab lugejat tunne, et midagi oma ja teiste asjadest on ka oma teada jäetud. Soov puutumatu privaatsfääri järele on loomulik ja seda mälestusteraamatule ette heita oleks näotu.

Lagle Parek

Mina ei tea, kust ma

rõõmu võtan

Kunst 2010