Kvintett jäi ikkagi pooleli

Komöödia: tõrjutud nali jättis koha igavusele

Draamateatri ja Theatrumi ühistöö ei leidnud klappi

Draamateatris “Harjumuse jõudu” näinud inimesele võib tunduda uskumatuna tõsiasi, et Lembit Petersoni lavastatud Thomas Bernhardi näidend on läinud saksa keeleruumi teatri ajalukku kui vaimukalt naljakas komöödia. Asi pole siiski eesti ja saksa huumori erinevuses. Lavastus vältis teatritekstis sisalduvaid rohkeid situatsioonikoomika võimalusi. Selles välistamises loobuti ka näitemängu pakutud situatsioonidest. Juba esimesest stseenist alates jäi Bernhardi esmane tegevuslõng lahti harutamata. Îonglöör (Marius Peterson) tuleb tsirkusedirektor Caribaldi (Aarne Üksküla) juurde jutuga, et on saanud parema tööpakkumise. Petersoni lavastus elimineerib tööandja–töövõtja psühholoogiliste suhete tasandi.

Võib ju väita, et võimuka tsirkusedirektori ja romantilise hingelaadiga Ïonglööri töösuhete tasandi arutelus pole midagi luulelist, kuid kui see selgelt välja mängimata jätta, ei saa üldse aru, mis tegelaste vahel toimub. Lilja Blumenfeldi loodud lavakujundus – kaldus punane vagunelamuke – ahendab veelgi draamateatri väikese lava ruumi. Pisikeses karbikeses sagiv rahvas on küll kujundina võimas, kuid pisike ruum jätab vähe ruumi selgele misanstseenile.

Laval suhted paigast ära

Olgu see siis antud juhul tahtlikult või tahtmatult sündinud, kuid teatriteksti esmane tegevuslik tasand on tõesti jäetud välja mängimata.

Näitlejate töö lavastuses on väga ebaühtlane. Thetrumlased Marius Peterson, Eva Eensaar ja Leino Rei adresseerivad pidevalt oma Ïesti ja repliigi otse vaatesaali, mida draamateatrilased lavastuse jooksul kordagi ei tee. Kuigi on ilmselge, et just viimased panevad ennast publiku silmis näitlejana tugevamalt maksma kui noored.

Theatrumi noornäitlejates on näha omandatud tehnilisi oskusi ja nende lavalistes reaktsioonides on tundlikkust. Marius Petersoni kileda hääle ja lõvilakaga tsirkusetraagik on tüübina õnnestunud. Leino Rei võlub plastikaga. Kuid nende lavaloleku ajal “ei juhtu midagi” ja sündmuste jälgimise asemel peab vaataja leppima luuleliselt lausutud kõnefraasidega.

Lembit Petersoni lavastuses on Îonglöör, Tütretütar ja Tola arlekinaadi stiliseeritud tüübid, aga Caribaldi ja Loomataltsutaja elus inimesed, kellel on oma draama. Et näitlejatööde iseloom on erinev, ei toimu laval ka aktiivset suhtlemist – dialoog jookseb kõnena ladusalt, kuid tegevus ei haaku.

Eri stiilid ühes tükis

Isegi viimane vaatus, kus jõutakse lõpuks ometi Forellikvinteti kaua-oodatud harjutamise või mitteharjutamiseni, möödub ilma igasuguse pingeta. Kokkutulnutes pole isegi ootusärevust, kas tuleb kvinteti viies liige. Puudub suhe näidendi tegelastesse, olukordadesse.

Vaid Ain Lutsepp mängib Loomataltsutajat rahvalikult mahlakalt. Tema loomadelt pureda saanud käsi mängitakse suureks nii naerus kui ka pisarates. Lavastuses tervikuna jääb see mõõde olemata, sest koomilise alge puudumine jätab traagilise poole närvaks. Kuiv ja ratsionaalne arlekinaad jätab külmaks.