Kunstnik Marje Taska – Eesti juurtest ja vanaisa pärandist toituv looja
Marje Taska korraldas esmaspäeval avatud näituse puhul hoone ees performance’i, kus ta laulis ja tantsis rituaalselt viljal. Tegu oli osaliselt sama odraga, mille publik oli kunstnike liidu kevadnäituse installatsioonis kasvama pannud.
••Sul puudub klassikaline kunstiharidus. Kuidas kulges tee kunstini?
Tegelikult muusika kaudu. Lõpetasin Tallinna muusikakeskkooli Heljo Sepa klaveriklassis. Muusika kaudu sain rütmi ja harmoonia alused, mida on kindlasti ka kunstis vaja läinud. Kui olin 17, siis kohtusin Tõnis Vindiga, kuulusin ta esimeste õpilaste hulka. Hiljem olen end Rootsis eri koolides täiendanud. Ja muidugi on oluline minu vanaisa Eduard Taska pärand.
••Vanaisa pärandi mõtestamine on üks sinu kunsti juhtmotiive. Miks on see oluline?
Tunnen siin ehk isegi mingit kohustust, ma tajun tihti oma vanaisa lähedalolekut. Ja nahk on materjalina ju nii ebaharilik nähtus, mida tuleb kindlasti alal hoida ja arendada. Lähimaks plaaniks on teha ka nahaga üks suurem installatsioon.
••Tegeled palju ka eestluse teemaga.
Juured on mulle üha olulisemad. Kui aus olla, siis olen kodueestlaste peale veidi kade. Minu isiklik trauma on see, et ma ei saanud sel ajal siin olla ega läbi elada kõiki neid tohutuid ühiskondlikke muutusi. Ning eks see ole ju inimlik, et mis teeb haiget, on ka oluline ja ärgitav jõud kunstnikuna. Minu side Eestiga on ka 88-aastase ema kaudu, kes on juba aastaid sügiseti-talviti meiega Rootsis: osalt selleks, et Eesti talve ja libedaid teid vältida, ja osalt, et mu tütardega eesti keelt rääkida. Üks mu projekte oli paari kuu jooksul igal hommikul panna kirja tema mälestused. Umbes viie aasta eest tegin esimese emateemalise näituse „Comeback”, mis rääkis tema Siberist naasmisest. Püüdsin tabada selle aja lootusrikast poolt. Need olid inimesed, kellelt oli kõik võetud, kuid nad hakkasid taas uuesti elu looma, päris algusest.
••Praegu kunstihoone galeriis olev feministliku kunsti näitus jääb distantsilt veidi passiivseks ja külmaks...
Aga see esimene mulje on petlik. Tegemist on täiesti haruldase näitusega. Arhiivimaterjal on põnev, loodan vaid, et inimesed julgevad uksest sisse minna, laua taha istuda ja vaadata naiste loodud performatiivse kunsti suurepäraseid näiteid. Ma vaatasin seal näiteks Yoko Ono üht kuulsamat tööd, kus tal lõigatakse riided seljast. Selle originaal on aastast 1964, uusversioon valmis mõne aasta eest. Põnev on see vahe, mida üks ja sama akt tähendab eri vanuses naistega sooritatuna.
••Millises staadiumis on feminism praegu?
Ma ei ole ehk objektiivne vastaja. Subjektiivselt pean enesestmõistetavaks, et naised ja mehed on võrdsed. On ju teada, et meeste ja naiste loovusel, andekusel ja mõistusel ei ole vahet. Küsimus on alati olnud arenguvõimalustes, sotsiaalsetes normides ja traditsioonis. Ei tohiks kindlasti olla palgavahesid. Ja on hea, kui mehed ja naised üksteisest sõltuvad ei ole. Oskused teevad meid vabaks. Ega see ei tähenda, et sood ära kaovad, vastupidi, kaob ära sõltuvus, kohtutakse kui kaks vaba jumalat, kes teineteisega mängivad. Ma näen Rootsis palju uhkeid isasid lapsevankritega jalutamas, kuigi seal võib pendel olla teises äärmuses. Naised teeksid nagu vahel meestele tagasi, on palju lahutusi ja truudusetust, mis on just naiste poolt tingitud.
••Aga sinu isiklikum suhe feminismi?
Mina vajan eneseteostust nagu õhku. Mulle meenub eluperiood kahe lapsega kodus, kui tundsin end kui vangis. Kui lapsed kasvasid, siis see, mis mind elus hoidis, oli kogu maja lastele workshop’ide tegemine. Sain sinna oma loomingulisuse kanaliseerida. Ja ma olen tänulik esimestele feministidele, kes rajasid meile, teistele naistele, teed.
••Kuidas kõnetavad eestlusega seotud teemad rootslasi?
Mind on võetud hästi vastu, eriti see emast kõnelev näitus. Sain selle kohta suurepärase vastukaja, just üldeksistentsiaalsel tasandil. Kuid ma tõesti ei oska öelda, kui palju võetakse mind kui eestlast. Üks asi, mis mulle raske tundub, on see, et ma olen oma vanade ja uute eesti sõprade poolt ära hellitatud. Sõprus ja kambavaim Eestis on spontaansem, sügavam ja intensiivsem. Malmös jagasin palju aastaid 40 kunstnikuga ateljeed ühes vanas vabrikus. Igaüks töötas omaette, seltsielu praktiliselt puudus. Nüüd on mul omaette ateljee, aga töötan ka palju kodus arvuti taga. Tegelikult töötan aga vist oma peas kogu aeg, isegi magades.Kes Ta on?Marje Taska
Sündinud 1955
••Lahkus Eestist 1982. aastal.
••Viljelenud graafikat, nahakunsti, maali, installatsiooni.
••Isikunäitused Rootsis, Taanis ja Eestis. Osalenud ligi 50 grupinäitusel üle maailma.
••Näitus „re.act.feminism – a performing archive#2” Kunstihoone galeriis 30. septembrini. Marina Abramović, Yoko Ono, Ana Mendieta, Carolee Schneemann, Hannah Wilke, Orlan, Martha Rosler jpt
