Kunstist ei räägita, seda vaadatakse

Edith Karlson ja Kris Lemsalu avasid 25. mail oma esimese ühisnäituse „Koos olemine”, kus on kasutatud erinevaid materjale, nagu makrofleksi, põlenud puitu, keraamikat. Ühises ateljees näituseks valmistumine nõudis mõlemalt teatud kompromisside tegemist, nii et juba tööprotsess lähtus näituse teemast.

Noorte kunstnike tulevik on sama ettearvamatu kui pesumasinasse sisestatud sokkidel: kas suudetakse ennast kehtestada või kaotakse jäljetult? Edith ja Kris osalevad kunstielus vägagi aktiivselt: esimene on Tallinnas tegutsev skulptor, teine elab ja õpib praegu Viinis. Mida nad kunstist arvavad, kas oma loomingut üldse peakski analüüsima ja kuidas ennast kunstnikuna positsioonida – neil ja muudel teemadel arenes elav vestlus.

Sotsiaalkriitiline kunst

Mõte koos näitust teha tuli noorelt andekalt kuraatorilt Aliina Astrovalt, kes resideerib Londonis. Varem olid Kris ja Edtih küll teiste kunstnikega koostööd teinud, näiteks eelmisel suvel Sarah Lucase ja kunstirühmitusega Gelitin, kuid „Koos olemine” on nende esimene ühisnäitus.

„Plaan ühisnäitust teha oli ammu paigas, aga kuna Kris on enamuse ajast Viinis, siis võttis idee teostumine aega. Leppisime kokku, et eraldi olles sellega ei tegele. Alles kokku saades hakkasime üliintensiivselt näituseks valmistuma,” ütleb Edith.

„Alguses oli tõesti väga aktiivne periood. Poolteist nädalat mõtlesime ja vestlesime näituse teemadel,” lisab Kris. Pealkiri sündis neiude sõnul tegelikult hiljem, alles tööprotsessi lõpus.

Aga kuidas oli koos töötada? Kas kunstnik peaks tegutsema kirjaniku kombel üksi või koos nagu bänd? „Oleneb inimtüübist. Mõni ei oska üldse koostööd teha, sest koos olemine igas mõttes nõuab teatud kompromisse. Kuna tunneme üksteist juba ammu, siis polnud millegagi eriti üllatada,” vastab Edith naerdes.

„Mõne workshop’i raames olnuks ennast raskem emotsionaalselt avada, koostöö tundmatute kunstnikega on märksa formaalsem üritus,” lisab Kris.

Näitust saab vaadata kui tervikut, samal ajal võib vaataja soovi korral keskenduda ka detailidele. Edithi arvates on väljapanekut võimalik etapiliselt läbi jutustada: hüti taga haukuv elukas, mahapõlenud onn, kaks nutvat valvurkoera, põlenud kohvritega minekuvalmis reisimeestest elukad.

„Samas ei soovi me kuidagi oma kontseptsiooni peale suruda,” märgib Kris.

„Kui sul kunstinäitust külastades teostega üldse mingit seost ei teki, on hea lugeda autori arvamust oma loomingu kohta. Ideaalis aga ei tohiks sellist iseloomustust ette antud olla, tõlgendusprotsess toimub niikuinii individuaalselt,” leiab Edith.

Ennast ei soovi noored skulptorid samuti teadlikult sildistada. „Igast kunstiteosest võib poeetilisi või poliitilisi mõjusid välja lugeda. Mina isiklikult ei sõnasta endale loomeprotsessi käigus konkreetselt, et teen sotsiaalkriitilist asja,” ütleb Edith. „Minu meelest on see igas teoses alateadlikult sees, taotluslikult kindlasti mitte,” märgib Kris.

Oma töödest on nende arvates raske rääkida – ja üldse oma loomingut sõnadesse panna.

„Tegelikult on selle analüüsimisega üldse nii, et kui tööperiood on läbi, näitus üleval, kõik on endast väljutatud, siis mul on raske sellega suhestuda, sellesse uuesti sisse elada,” ütleb Kris. Meenutame, et isegi teoreetikud nagu Claude Lévi-Strauss ei ole osanud oma teostest rääkida, niisiis suundub vestlus hoopis tööprotsessi ja väliste mõjude analüüsile.

Snobism on võõras

Edith kirjeldab tööprotsessi erinevaid staadiume: „Kui sa hakkad uut asja tegema, siis on muusika, sõbrad, peod ja jalutuskäigud vajalikuks keskkonnaks. Teine etapp on selle kõige läbiseedimine, minul kujurina tekivad näiteks puhtpraktilised probleemid: kust saada materjali, kuidas ehitada? Siis algab töö!”

Krisi meelest on samuti parem alguses kindlat fookust mitte võtta, siis tekib parem ideede ringlus – alles teises etapis tuleb peitu minna. „Muidugi tekivad töötades mingid momendid, kus sa hetkeks peatud ja mõtled, et mida sa õigupoolest teed. Lõpuks oled sa juba täiesti läbi, harva lähed näituse avamisel mõnusalt ja enesekindlalt lilli vastu võtma. Nõnda intensiivse tegevuse järel on pingelangus suur, päris imelik on olla ja ei oskagi midagi selle tundega peale hakata,” ütleb Edith lõbusalt.

Kris täiendab: „Siis ongi kaks võimalust: kas oled kurb natuke aega või hakkad kohe uuesti tööd tegema. See auk tuleb nii või naa.”

Lemmikkunstnikeks peab Kris oma sõpru, kedagi suurteks eeskujudeks nimetamata. Pigem imetleb ta inimese karakterit, mitte tingimata loomingut.

Edith: „Mul pole kunagi olnud lemmikbändi, ma pole kunagi olnud kellegi fänn, kuigi koerad ja loomad meeldivad mulle tõesti väga, seda ma pean tunnistama.” Teiste kunstnike puhul huvitavad Edithit samuti isiksused ja elulugu, rabavalt mõjuvate tööde autorid pole tema jaoks siiski iidolid.

Pakun välja, et iidoleid võib küll imetleda ja austada, kuid nende jäljendamine on sama ebameeldiv kui tänaval sinuga samasugust lahedat T-särki kandva võitlejaga kohtumine. Äkki ongi vahel parem teiste kunstnike seltskonda vältida, just nagu Bukowski, kes kirjanike seltskonnale eelistas kahtlase väärtusega lokaalides eluheidikutega kärakat võtta?

„Meil on küll kunstnikest sõbrad, kuid me ei tegele kunsti süvaanalüüsiga. On mingid ringkonnad, kus kunst käib söögi alla ja söögi peale, isegi vere asemel voolab kunst. Meie oleme kõik normaalsed inimesed,” ütleb Edith.

Kris: „Viinis toimub vahel kolm avamist päevas, kunstnikud kutsuvad üksteist galeriidesse veini jooma ja sügavatel teemadel vestlema. Muidugi on hea sellesse ringkonda pääseda, sest siis leiad kontakte, asjad hakkavad juhtuma. Aga selliseid istumisi võtan ma muidugi naljaga.”

Noored skulptorid saaksid enda sõnul ka siis hakkama, kui ei tegeleks kunstiga. „Ma usun, et tegelikult on võimalik kõike teha. Võiksin näiteks kuskil tehases kilusid karpi panna. See on puhtalt lähenemise küsimus, sest iga töö võib enda jaoks põnevaks teha. Samas pole näiteks kooli kõrvalt tööl käimine mul kunagi lasknud ühelegi ametile niimoodi keskenduda,” ütleb Edith.

„Mina teeksin samuti midagi kätega,” lisab Kris, „see tegevus tekitab minus füüsilist rahu.”

Mõlemad tunnistavad, et kunstniku elu pole küll kerge, kuid hakkama saab ikka. Edithi sõnul on skulptoritel kergem ära elada kui näiteks maalijatel, ikka tulevad mingid tellimustööd, nagu veiniriiulite tegemine või muud säärast.

Kokkuvõttes on kunstist rääkida muidugi huvitav, aga tegelikult tuleb lihtsalt näitust vaatama minna.„Koos olemine”Edith Karlsoni ja Kris Lemsalu ühisnäitus
Avatud Temnikova & Kasela galeriis (Müürivahe 22, Tallinn) 22. juunini