Kunnase ulmeteos rabab detailidega

 Se­da, et Leo Kun­na­sel po­le Ees­ti oh­vit­se­ri­dest kir­ja­mees­te seas võrd­set vas­tast, öel­di ju­ba „Sõdur­ju­ma­la teen­ri” il­mu­mi­sel ning kon­ku­rents po­le­gi siin­ko­hal kui­gi ränk. Re­serv­ko­lo­nel­leit­nan­di tei­ne ilu­kir­jan­dus­teos „Gort Ash­ry­n” vää­rib siis­ki te­rav­da­tud tä­he­le­pa­nu, kas või üks­nes sel­le tõttu, et te­gu võib ol­la vii­mist­le­tui­ma ja süga­vai­ma ko­du­mai­se ul­me­ro­maa­ni­ga – või ehk üld­se ain­sa­ga, mis se­da tiit­lit vää­rib.

Esi­teks, Kun­nas on raa­ma­tu maail­ma väl­ja­joo­nis­ta­mi­sel näi­nud põrgu­li­kult roh­kem vae­va, kui mõist­li­ku op­ti­mis­mi kor­ral oo­da­ta oleks võinud. Au­tor lä­heb Maa Fö­de­rat­sioo­ni ja sel­le naa­bert­si­vi­li­sat­sioo­ni­de elu teh­ni­lis­te ja sot­siaal­se­te nüans­si­de kir­jel­da­mi­sel üsna kau­ge­le – kae­bas ta ju ise aas­ta­ta­gu­ses Päe­va­le­he in­terv­juus, et pal­ju­de ul­me­teos­te si­su ei kan­na­ta sõ-jan­du­seks­per­di pil­gu­ga lu­ge­des min­git krii­ti­kat.

Nii näi­teks leiab Kun­na­se raa­ma­tust la­ser- ja muu­de ime­rel­va­de­ga pee­tud la­hin­gu kir­jel­du­se, na­gu kor­ra­li­ku­le sci-fi-teo­se­le so­bi­lik. Tap­lu­ses, kus suu­rim täht­sus on ini­ma­ju­ga ühen­da­tud ar­vu­ti­tel, ei kos­ta aga plah­va­tu­si ega voo­la verd ning ka tu­le­va­he­tus kes­tab vaid mõne het­ke.

See­ga, ei min­git „S­tar War­si”. „Gort Ash­ry­ni” pea­te­ge­la­ne, meie Va­ba­dussõja kan­ge­la­se pro­totüübi põhjal kloo­ni­tud ja­lav­äe­kap­ten An­ton Irv VIII on pi­gem st­ru­gats­ki­li­kult nuk­ker ku­ju, kel­le ko­hu­se­tun­ne ja süda­mehääl ki­pu­vad oma­va­hel konf­lik­ti mi­ne­ma.

Sõda või rahu?

30. sa­jan­di maail­mas on ühen­da­tud inim­kond ga­lak­ti­ka võim­saim tsi­vi­li­sat­sioon, mil­le teh­ni­kai­med võimal­da­vad kao­ta­tud jä­se­meid ta­ga­si kas­va­ta­da ning kee­mi­li­si ele­men­te üks­tei­seks muu­ta. Ka de­mok­raa­tia on min­gil ku­jul al­les ja re­li­gioo­nid on oma­va­hel kok­ku su­la­nud. Mündil on aga tei­ne külg, mis ilm­neb kas või po­lit­sei­ni­ke töö­tuks jää­mi­ses pä­rast ro­bo­ti­te ka­su­tu­se­levõttu.

„Ühe reaal­su­se ta­ga võib ol­la tei­ne ja tei­se ta­ga oma­kor­da kol­mas,” tõdeb kan­ge­la­se vest­lus­part­ne­rist lae­vas­ti­kuoh­vit­ser üsna sa­mal too­nil, mi­da võib ai­ma­ta Kun­na­se do­ku­men­taal­raa­ma­tus „Viiv pi­kas sõja­s”.

Au­to­ri tah­tel viib inim­kon­na esi­me­ne koh­tu­mi­ne tul­nukt­si­vi­li­sat­sioo­ni­ga sõja­ni, ku­na tul­nu­ka­te po­lii­ti­li­ne juht­kond loo­dab „pi­si­ke­se võidu­ka konf­lik­ti” kau­du ko­du­maal toe­tust tu­gev­da­da. Oma rah­va­le va­le­ta­mi­ne ja Maa-suguse täht­su­se­tu pla­nee­di hä­vi­ta­mi­ne tun­dub ga­lak­ti­li­se­le su­pervõimu­le aju­ti­se po­pu­laar­su­se eest väi­ke hind, ent konf­lik­ti­del on kal­du­vus es­ka­lee­ru­da...

Ro­maa­ni ajas on Maa Fö­de­rat­sioo­ni ee­sot­sas oma­kor­da pre­si­dent, kel­le po­liit­kor­rekt­ne ja stampväl­jen­di­te­ga üle­puis­ta­tud ilukõne on ko­su­ta­valt li­be­keel­ne. „Meie kan­na­tus ei saa ol­la lõpu­tu,” kuu­lu­tab pre­si­dent uu­dis­teank­ru se­pa­ra­tist­lik­ke pla­nee­te puu­du­ta­va küsi­mu­se pea­le ning käib laua­le eht­po­lii­ti­li­se ar­gu­men­di: „See on nii­gi kest­nud ju­ba kolm­sa­da viis-kümmend aas­tat.”

Kun­na­se ar­va­tes on inim­kon­na ühen­da­jaks Hii­na keis­ri­riik.

Põnev on jäl­gi­da, kui­das au­tor sõja­me­he kut­set kä­sit­leb. Kloonsõdu­rid on ihu ja hin­ge­ga ko­hu­set­äit­mi­se­le pühen­du­nud ega pel­ga sur­ma.

Irv on hea sõja­mees ja oma väe­lii­gi pat­rioot, ent te­ma süda­mehääl ki­sub pi­gem pat­si­fis­mi poo­le. „Pol­nud mi­da­gi vih­ka­misväär­se­mat kui sõda ning vas­ti­ku­mat kui tap­mi­ne,” kir­jel­dab kap­ten la­hin­gu­koo­lis õpi­tut, „kuid kee­gi pi­di se­da te­ge­ma.”

Kas ta lä­heb väi­kep­la­nee­ti­de ise­seis­vust ma­ha su­ru­ma?

Raamat

Gort Ashryn

Enne viimast sõda (1. osa)

••  Leo Kunnas

••  Eesti Päevaleht, 2008

••  420 lk, kõva köide