Kultus- ja vääriskirjandus – mõtteid emakeele arengust
Eile peeti rahvusraamatukogus ligineva emakeelepäeva puhul konverentsi, kus arutleti kirjanduse ja keele teemadel. Kirjanik Jaak Urmet rääkis Juhan Jaigi, Oskar Lutsu, Jaan Krossi ja Kalju Kruusa näitel autoritest, kelle keelekasutus normkeelest irdub, märkides, et selliseid tekste tahaks enamik keeletoimetajaid instinktiivselt parandada. Rahvusringhäälingu toimetaja Maris Johannes tutvustas publikule kirjandusklassikute helinäidiseid nende endi salvestistega.
Vikerkaare toimetaja Marika Mikli möönis, et teatav dramatism on algupärandi autori ja toimetaja suhetesse sisse programmeeritud. Mikli hinnangul on toimetajal eesti keeles ilmuva tõlkekirjanduse puhul märksa suurem roll kui suuremates kultuurides, põhjuseks tõlkijate vähesus ja seega madalam tõlkekvaliteet. Eesti-vene-setukeelses keskkonnas kasvanud Merle Jääger märkis, et roppsõnad muudab rõvedaks neile juurde mõeldud tähendusväli, ehkki nende kõla võib tegelikult olla kaunis. Oma tekstides esinevaid c-sid ja x-e põhjendas autor isikliku mugavusega, pälvides kohe ka vastuargumente.
Kirjanik Mats Traat, kellelt pärineb ürituse moto „Keel on autori kodu”, juhtis tähelepanu raskustele, mis tekivad ajaloolise, näiteks pärisorjuseaegse eesti keele edasiandmisel. Põhja-eesti kirjakeele vahenditest jääb lõunaeesti keele edasiandmiseks väheks, nentis Traat.
Tõlkija Mati Sirkel defineeris keelt kui moraalset instantsi, mille tähtsaim vorm on ilukirjandus. Pidades eesti keelele ja kirjandusele seni osaks saanud arengut loomulikuks ja vältimatuks, küsis Sirkel, milline on kirjanduse saatus vabas ühiskonnas ning kas kirjakultuur säilitab kogu killunemise juures siiski mingi ühise südamiku.
Reklaami diktaat
Kultuskirjanike fenomen ei tähenda väärtkirjanduse hukku, ent turuosa eest peetavas võitluses on menukirjanikud paremini relvastatud. Tõhus viis tähelepanu võita on skandaal, eriti kohtukutse kujul. Hoiatades arvutitõlke arenguga kaasas käiva masinkeele eest lõpetas Sirkel positiivselt – tõelist suurkirjandust Eestis leidub ja kuni püsib keel, püsib ka rahva moraalne tahe säilimist ohustavatele nähtustele vastu seista.
 |
  |
 |
