Külaskäik harrastusteatrisse vabastas eelarvamusest
(1)Harrastusteatritest on aeg-ajalt kuulda, aga oma silmaga pole paljud etendusi näinud. Ka Andris Feldmanis mitte. Kuid käik Tammsaare teatrisse ja Teoteatrisse oli ettevõtmist väärt.
Etendused toimuvad harrastusteatrites omapärase graafiku alusel, mingit korrapära on raske tuvastada. Eks elu tingib selle korrapäratuse, sest harrastusnäitlejate graafikute ühitamine on omaette kõrgem matemaatika.
Näitlejate töö, pere, puhkus ja kõik muu tuleb mängukavva ära mahutada, et osalised laval ikka kokku saaksid.
Lõpuks sain siiski endale kalendrisse ühe Tammsaare teatri ja ühe Teoteatri etendus üles märgitud. (Teatrite valik oli täiesti juhuslik, vabandan nende ees, kes tähelepanuta jäid.)
Nii jõudiski kätte minu esimene teadlik harrastusteatri külastus. A. H. Tammsaare teater. Külm veebruarikuu. Ronin jahedas vanalinna trepikojas kolmandale korrusele. Uksel tervitab sõbralik piletimüüja (nagu ma hiljem teada saan, on tegemist teatri kunstilise juhi Allan Kressiga), küsides, kuidas ma teatri üles leidsin. Internetist. Selgitab, et koridori lõpus on paremat kätt garderoob ja vasakut kätt kohvik.
Kõigepealt riided garderoobi, mis on tegelikult lihtsalt üks kontoriruum mõne riidepuuga. Seejärel põikan läbi kohvikust (samamoodi multifunktsionaalne kontoriruum), kus leti taga seisab hetk tagasi uksel pileteid müünud teatri kunstiline juht. Kohv on kolm krooni, kava kaks. Mõlemad, palun.
Ja etendus ise. Rünno Saaremäe “Jaanituli”, varem Rakveres kiita saanud tükk elust Ida-Virumaal keset töötust ja alkoholi. Tunnistan, et teema tekitas teatavat skepsist – libastumine labasesse joodikumängimisse tundub enam kui lihtne. Ama-tööri asemel on aga laval Margus Prangel Draamateatrist, hiljem liituvad mõned harrastajad. Kutseline ja harrastusteater pidavatki kuuldavasti vaikselt lähenema.
Prangel ise suhtub ka asja igati loomulikult. “Siin mingit müstikat ega erakorralisust polegi, pakuti rolli, tundus põnev ja aega oli ka,” räägib ta. “Harrastajate hulgas on väga andekaid tegijaid, kellega minulgi õnnestus koostööd teha. Teatritegu peab armastama, “käsitööoskused” tulevad selle järel...”
Kardetud labasust ei olnud, meeleolu tekkis, jõudis kohale ja pani mõtted vajalikel radadel liikuma.
Laval ainult harrastajad
Järgmiseks etenduseks valisin Teoteatri “Ebaõige akna”. Teine teater, sama teatrimaja, kohv neli krooni kallim. Seekord olid laval ainult harrastajad. Etenduse valik oli natuke igavam – lihtne üllatusele apelleerivate süeekäikudega meelelahutustükk.
Tõsi, need kaks etendust ja Särevi kortermuuseumis mängitav “Mere vaikus” on küllalt akadeemiliselt lahendatud. Aga ka harrastusteatreid on erinevaid, nagu kutseteatreidki. Pealegi läksid viimase festivali põhilised auhinnad hoopis Tartusse ja Võrru.
Igal juhul võtab harrastusteatri nägemine eelarvamusliku üle-olekutunde ära. Eks mõne koha peal saab hea tahtmise korral ikka ühe või teise asja üle naerda, mis kuidagi “amatöörilikult” välja on kukkunud. Aga pole nagu põhjust – rohkem küünilisust ja teravat kriitikameelt vajavaid nähtusi on küll ja küll.
Vähemalt nende kahe teatri puhul on huvitav seegi, et näitlejad pole üldsegi noored inimesed. Ikka nii 30 ringis, mõni oluliselt vanemgi. Kuuldavasti on osa neist asjaga seotud 15 aastat ja enam. Tahtmine on tugev. Mõnikord pidavat näitlejate abikaasad ikka kaebamas käima: kus te neid kinni hoiate, laske koju! Siis tuleb nad jälle maha rahustada.
Ka harrastusteatris ei puudu oma traagika. Mõni võtab seda tavalise hobina, teise jaoks on see kirg. Aga olude sunnil tuleb neil oma tõelise kirega tegeleda alles väljaspool üheksast viieni kestvat töörutiini.
Külastajana on aga südantsoojendav mõelda, et ühe vanalinna maja kolmandal korrusel saadakse aastast aastasse kokku, et mõned korrad nädalas oma siirast ja vabast tahtest teatrit teha. Ja on tore neil seal mõnikord külas olla, samal ajal, kui ülejäänud 400 000 pealinlast teevad jumal teab mida.
Vaata ka:
 |
  |
 |
