Kuidas reageerib noortekirjandus?

Diana Leesalu

“Mängult on päriselt”

Tänapäev 2006

Kamille Saabre

“Mu kuninganna”

Tänapäev 2007

Kate DiCamillo

“Lugu hiirest nimega

Despereaux”

Tõlkinud Leelo Märjamaa

Draakon ja Kuu 2006

Kuna laste- ja noortekirjandus kasvab ajalooliselt välja muinasjuttudest, siis on ootuspärane, et see ka jääb põhinema muinasjutulistel motiividel. Need võivad aga esile tulla tuhandel eri moel.

Diana Leesalu noorsooromaaniga “Mängult on päriselt” on nii, et ühelt poolt on see kindlasti väga hästi kirjutatud, seega ilukirjandus, ja teisalt toob ta laste probleemidest vähegi teadlikule lugejale meelde hulga artikleid ja uurimusi laste tervishoiust ja sotsiaalküsimustest, laste heaolu indeksist (mille kohaselt Eesti on Euroopas eelviimane), koolipinge näitajatest ja muust sellisest, et mõjub publitsistikateosena.

Kas see lugu aitab kellelgi aru saada, mis ja miks on laste elus valesti? “…isaga vaidlemine on sama hea kui tugeva tuulega ajalehte lugeda…”, ütleb kirjanik Leesalu. Huvitav on lugu jälgides mõelda, kellele võiks see raamat pakkuda mõttekaaslust ja kellele üllatust – kas lastele (kuna tegelane on kümnene ja raamat ilmekaid fotosid täis, oleks see jälgitav ka samaealisele lugejale), noorele täiskasvanule või lapsevanematele ja üldse ennast täiskasvanuks pidavaile inimestele, kes omateada ühiskonna arengu üle otsustavad? 

Raamatu intriig on hästi välja mõeldud – koolidirektori poeg on tagakiusatav, direktorist isal pole silma oma lapse murede märkamiseks, kuna ta üritab oma abikaasa ja laste ema ärajooksmisest tekkinud muret joomisega leevendada, teismeline õde on läbi häda ülikooli sisse saanud ja elab end välja nagu vähegi oskab. Õde ja vend on pikalt elanud, teine teises maailmas, ja nii antakse ka raamatus nende tegevus täiesti eraldi liinidena. Väikevend Mikk on oma hingevaevadega sattunud psühhiaatri vestlusvoorudesse, kus igapäevaelust arusaamine veel lausa teadusliku põhjalikkusega segi aetakse. Ükski kooliõpetaja ei ole Miku poolt, ei püüa teda mõista, justkui valaksid nad tema peale välja oma negatiivseid tundeid direktori suhtes. Vahet eriti polegi, kas kiusavad Mikku kümnenda klassi poisid väljakäigus või õpetajad tunnis.

Kehalise kasvatuse tunnis juhtunud ebameeldivusest ajendatuna süütab Mikk koolimaja põlema just nimelt võimlas, alustades sealjuures köiest, mida mööda ta tunnis ronima pidi. Süütamise tagajärgede eest hirmul Mikk põgeneb Tartusse. Ta sõbruneb tänavalastega ja satub küllaltki kriitilistesse olukordadesse. Korraks saab ta õe ühikast kätte ja too aitab tal vigastatud käe eest hoolt kanda. Nii põgusaks nende suhtlemine kogu raamatu vältel jääbki. Õe sõbraks on ülikoolis saanud leidlik, alati mänguideid ja raha omav noorparteilane Mario. Noormehe teine poolus on olla kurjategijate liider ja rakendada tänavalapsi sissemurdmisoperatsioonidel. Paraku on just tema, õe sõber, see, kes lavastab Mikuga mängulise episoodi sillakaarel, kust poisike – ematu, isatu, perekonnatu, kireva kujutlusmaailmaga, harilik soojustihkav laps – kukub alla Emajõkke. Mida sa sooviksid kuldkalakeselt, küsiti tema käest koolikirjandis. Olla ise kuldkala, vastas seepeale Mikk… 

Noorteromaani võistlust korraldanud kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse esindajad on oma kokkuvõtetes toonud esile, et noored autorid kirjutavadki palju surmast, süngetest asjadest. Kindlasti paneb mõtlema nii üldine suundumus kui võistluse esikoha töö, iseäranis seesama Diana Leesalu romaan.

Eluraskustega toimetulek on laste- ja noortekirjanduse keskne teema. Selleks ju raamatuid kirjutataksegi, et anda aimu, mis elus ees ootab. Positiivseid lahendusi on tänapäeval oodata ennekõike selgelt muinasjutuÏanrist. Newbery medali laureaadi Kate DiCamillo “Lugu hiirest nimega Desperaux” kõneleb ameerika kirjandusest juba hästi tuntud mudeli kohase loo lapsest, kes sünnib mingi puudega (nagu E. B. White’i väga tunnustatud muinasjuttudes), ja saab puudest hoolimata edukaks, isegi eriliseks, ja saadab korda midagi teadaolevalt võimatut.

Desperaux ehk siis prantsuse päritolu ema poolt nimega “Lootusetus” ristitud hiirepoeg armub printsessi. Lugu on esitatud erilises kompositsioonis: kolme olulise tegelase st nimitegelase ja tema kahe vastasmängija elu-käik on esitatud igaüks eraldi raamatuna, et kõik liinid neljandas raamatus omavahel põimuksid. Pea kogu tegelaskond ja sündmuspaik mahub nii-öelda peopessa, ühele teatrilavale: lossi kelder ja söögisaal. Ses mõttes on esitus minimalistlik, ja samas probleemid – laste ja vanemate konflikt, eriliseks olemise needus ja õnn, keelatud armastus jms – on niivõrd suured ja sügavad, et siin võib leida kokkupuutepunkte kõikide maailmakirjanduse suuremate draamadega. Lasteraamat võib olla ühtaegu väga lihtne ja väga keeruline ja see tuleb siit toredasti esile. Arvatavasti seda komplitseeritust Newbery medal ära märkiski.

“Tänapäeva” noorsooromaanivõistlusel äramärgitud Kamille Saabre “Mu kuninganna” on väga tänapäevane ja samas väga muinasjutuline lugu. Tavalise islamiperekonna tütar, meditsiinitudeng Malika, juhtub haiglas praktikal olles hooldama ·veitsi turisti. Noormees hakkab niivõrd janunema tema jaoks senikogematu naiselikkuse järele, et otsib pärast tervenemist ja kojujõudmist tüdrukuga ühendust ning suudab talle hankida viisa ja lennukipileti. Kui Malika ei tahagi algul oma kasvatuse ja tõekspidamiste tõttu eurooplasega tegemist teha, siis kujuneb põgenemine talle paraku ainsaks edasielamise võimaluseks. Perekonna poolt aktsepteeritud peigmees kahtlustab neiut eurooplasega mehkeldamises ja jätab Malika maha, mis aga tähendab vanatüdrukupõlve ja igavest hukkamõistu oma rahva seas. Pinge kerib kõrgele ja lõpuepisood on üliromantiline: šveitslane leiab Egiptusest mehe, kes on nõus korraldama Malika põgenemise laeval kaubakastis. Tütarlaps saabub Euroopasse ja noored võivad teineteise embusse langeda. Meie kirjanduse kohta tavatult põnev lugu ja samas on see kui teejuht tänasesse multikultuursesse maailma.

Vahel on muinasjutt süngem kui elu, ja vahel elu ilusam kui muinasjutt. Eks sedagi peavad raamatud näitama.