Kuidas luua paremat inimest – ehk kas inimkond tohib jumalat mängida?

•• Kas teaduse antud võimalus sekkuda juba embrüo tasandil sündiva lapse käekäiku oleks teie silmis moraalne katastroof või meditsiiniime?

Ma ei arva, et see oleks moraalne katastroof. Inimesed on selle küsimuse pärast mures kahel põhjusel. Nad on kas katoliiklased, kes ei poolda inimlikku sekkumist, uskudes, et elu algab juba viljastamisest. Mina sellesse ei usu. Ma arvan, et lootesoleku ajal hakkab inimene alles tekkima. Praegu räägime siiski asjast alles rakkude tasandil ning ma arvan, et siin ei peaks nii palju moraalseid küsimusi tõstatama. Teine sagedane küsimus on, milleni kogu see protsess viib ja kas me oleme selle abil võimelised tulevikus looma näiteks intelligentsemaid ning n-ö paremaid lapsi? Kas me üldse peaksime seda tegema? Tegelikult arvan, et selline sekkumine pole võimalik tõenäoliselt kunagi.

•• Miks ikkagi peaks inimkond sellesse protsessi üldse sekkuma?

Me vaktsineerime lapsi ja käime nendega arsti juures. On üsna loomulik tahta endale võimalikult terveid järglasi. Eugeenikas võib jõuda ka selleni, et valitsused hakkavad inimestele dikteerima, milliseid lapsi nood ülepea saada tohivad, sest juba on võimalik mõjutada lapse sündi rakutasandil üsna mitmel moel. Embrüo tasandil saab eemaldada rakke, mis võiksid tulevikus tekitada raskeid haigusi. See peaks ju igati hea olema? Kuid oletame, et eksisteerib pere, kel loomulikul teel saadud raskelt haige laps, kes vajab näiteks luuüdi vahetamist, mida saab reeglina vaid õdedelt-vendadelt. Uudse tehnoloogia abil võib saada võimalikuks, et vanemad otsustavad tekitada disainibeebi ja kasvatada teda vaid selleks, et anda oma haigele lapsele verd või luuüdi. Seega jääb küsimus, kas vanemad soovivad last või tulevast doonormaterjali?

•• Hakkab meenutama Aldous Huxley “Head uut ilma”. Ligi sajandivanune idee alfa- ja beeta-

inimeste tootmisest hakkab omal kombel tõeks saama?

Pole võimatu. Selle tehnoloogia kasutuselevõtt hakkab küsimusi tekitama esimesest sammust peale. Embrüos on väga lihtne kindlaks teha, kas sünnib poiss või tüdruk. Samas saab seda üsna väikse vahelesegamisega ka mõjutada. Kohe kerkib küsimus – kas meil peaks üldse olema võimalus sellesse protsessi sekkuda ja valida lapsele sugu? Üldiselt kipub Inglismaal olema vastus eitav.

•• Miks nii resoluutne eitus?

Tõepoolest miks? Kogu maailmas on läbi ajaloo pidevalt mängitud sugude proportsioonidega. Mõnes ühiskonnas on alati olnud eelistatud poisslapse sünd, teises üritab riik määrata, mitu last perekond tohib saada ja mis sugu need võivad olla. Kes ütleb, kas see on õige või vale? Inimesed kannavad endas sageli piibellikke arusaamu, et kuskil on keski või miski, kes annab ja otsustab. Nad on nõus tehnoloogiat kasutama, kui see aitaks raskeid haigusi vältida, kuid ei toeta sama tehnoloogiat, mis võimaldab mõjutada lapse sugu. Filosoofilisest seisukohast pole sel ju tähtsust. Omal ajal olid rongid, lennukid ja siirdatud südamed samuti asjad, mida peeti ebanormaalseks. Lääne filosoofia on oma olemuselt utilitaristlik ning lähtub arusaamast, et pea kõike võib teha, kui see ei tee kellelegi teisele kahju. Siit ka küsimus, kellele soo valimisega kahju tehakse? Lapsele? Kas parem on olla poiss või tüdruk?

•• Ehk on eitava suhtumise taga ka arusaam loomulikust arengust – laps areneb ja kasvab kõige paremini, kui tal lasta loomulikult kulgeda? Pealegi on ju lapsed alati väga hell teema?

Soovaliku puhul pole ju kuigipalju variante. Saab olla vaid kas poiss või tüdruk. Kuid teine mure seostub vanemate sooviga kunagi valida geneetika abil lapse iseloomu või võõrutada teda näiteks häbelikkusest või kindlustada talle muusikaanne. Mida arvata näiteks kurtidest vanematest, kes soovivad endale kurti last?

•• Miks peaks keegi tahtma endale kurti last? Nii me ju võtame lapselt midagi ära, mille ta tõe-

näoliselt vahelesekkumiseta oleks kaasa saanud? Ta ei stardiks teistega võrdsetelt alustelt?

Jah, kuid ta ei teaks tõenäoliselt, et temalt on midagi ära võetud. See muudab asja jälle keeruliseks. Hea küll, tõenäoliselt meist keegi ei teeks seda. Kuid tekib küsimus, kas selline asi tuleks kuulutada ebaseaduslikuks? Kas keegi peaks kuidagi selle abielupaari tegemistesse sekkuma? Sest kui seda näidet pisut ekstreemsemaks ajada, siis võib see viia ka seisukohani, et kurdid või mõne muu puudega inimesed ei tohiks lapsi saada, kuna nad võivad taastoota puudega inimesi.

•• Kuid kui vanemad soovivad endale hirmsasti poisslast, kellest saaks sportlane või sõjaväelane, kuid poisil ilmnevad homoseksuaalsed kalduvused, siis tõenäoliselt ei saa tema läbisaamine vanematega ühel hetkel enam kuigi hea olema? Äkki liigne valikuvabadus ei ole alati hea?

Võib-olla peaksid need vanemad, kes oma lapse sugu väga määrata tahavad, olema viimased, kel seda lubada tuleks, sest üsna suure tõenäosusega on need inimesed, kes lähenevad asjadele väga stereotüüpselt. See võib hiljem peres suuri probleeme kaasa tuua. Kuid kes peaks ikkagi olema otsustaja neis küsimustes? Äkki omalaadsed filosoofide nõukogud, nagu Platoni ideaalriigis? Kes ütleb, et filosoofid pole reaalsest elust liiga irdunud ega või teha valesid otsuseid? Jääb ikkagi üle vaid asjadest võimalikult palju rääkida. Praegu on avalik arvamus väga disainitud beebide vastu, kuid see võib ju kümne aasta pärast muutuda.

•• Asi taandub seega ka suuresti inimeste motiividele?

Suurbritannias on eraldi komisjon, kes otsustab praegu selle üle, kas mõnel haiglal on õigus teatavaid eksperimente läbi viia või mitte. Sama komisjon otsustab ka perekondlike üksikjuhtumite üle. Inglismaal oli juhus, kus rikkas perekonnas oli kolm poega ja tütar. Tütar sai traagilisel kombel surma ning perekond soovis endale uue tehnoloogia abil uue tütre luua. Kuid kuna nende ilmselge soov oli hukkunud tütar asendada, siis ütles komisjon neile ära. Põhjenduseks toodi, et see pole viljakusprobleem, vaid soov kasutada tehnoloogiat kõrvaliste küsimuste lahendamiseks. Inimesed kipuvad tehnoloogialt kohati liiga palju ootama, see ei kõrvalda puudeid ja haigusi, need jäävad alati. Samas sureb tuhandeid lapsi ainuüksi Inglismaal haiguste kätte, mis võiksid olla ennetatavad. Siin võiks tehnoloogiast juba abi olla.

•• Öeldakse, et maailm on juba praegu märksa sallimatum kui näiteks kümme aastat tagasi. Äkki on disainibeebide elu, kes kunagi suureks kasvavad, märksa keerulisem ja suhtumine neisse väga võõrastav?

Ma ei usu, et nii juhtub, sest ma ei näe ühtegi viisi, kuidas võõrad võiksid vahet teha või teada saada, mis viisil keegi on eostatud. Kui omal ajal hakati sünnitamisel kasutama keisrilõiget, siis arvasid teadlased ka, et neisse lastesse hakatakse teistmoodi suhtuma. Aga praegu ei huvita see kedagi.

•• Inimeste arv ju muudkui kasvab. Paratamatult tekib inimestel küsimus, miks me peaks üldse sekkuma. Las loodus teeb oma töö. Looduslik valik?

Ma arvan, et küsimusele ei peaks nii lähenema, sest ükskõik, kuidas otsustab inimene – lõpliku valiku teeb niikuinii loodus.