Kui nüüd Lenin tuleks külla, mida, lapsed, teeksite?
Iga normaalne inimene teab, kes oli Lenin. Tema nimi seisab kirjas kõigis maailma entsüklopeediates ning ajalooõpikuis.
Vladimir Iljit Uljanov, vene revolutsionäär, bolevike partei juht ja kommunistliku reÏiimi rajaja Venemaal. Kuri geenius, kes kirjutas alla tuhandetele ning tuhandetele surmaotsustele ja tõukas Venemaa kaosesse. Teda tunnevad kõik.
Aga on olemas veel üks teine Lenin. Tema on vastupidi, väga hea inimene. Kus iganes ta näeb väikest last, võtab kohe maimukese käekõrvale, viskab nalja, ostab põngerjale mänguasju ning mürab koos temaga. Ta on väga aus ja õiglane – ehkki ise tähtis riigimees, ei tüki ta kunagi esile, seisab tagasihoidlikult poesabas koos töölistega, seljas juba veidi kulunud, kuid kõigiti puhas ülikond. Lisaks on ta maailma parim ujuja, kuldsete kätega meistrimees ja üleüldse – igas mõttes täiuslik inimene. Kõik lihtsad tööinimesed armastavad teda ja saadavad talle omapüütud kala ning musta soldatileiba, aga Lenin ei võta kingitusi vastu, vaid jagab orbudele, ise aga joob üksnes suhkruta teed. Vat selline kuldne inimene on see teine Lenin.
Tema olemasolust teavad vähesed, laias maailmas teda sugugi ei tunta. Vaid need, kel on olnud õnne elada tolle esimese, kurja Lenini rajatud Nõukogude Liidus, on saladusse pühendatud. Just nende tarbeks see hea Lenin sündiski – sadade kirjanike, kunstnike ja filmiloojate ühiste jõupingutuste tulemusel. Sündis samal põhjusel, miks mõni vanaeit endale uue näo laseb teha – et oleks ilusam, et koledad kortsud ja inetud vaod näonahas välja ei paistaks. Tavaliselt on sellise operatsiooni tulemuseks tardunud muumialõust.
Aga Lenini lõikamine läks teistmoodi. Tema kallal nikerdati niikaua, et lõppkokkuvõttes kaotas ta üldse igasuguse inimliku palge. Päris nina asemel keerati talle näkku punane klouninospel ja silmamunadeks sokutati valged pingpongipallid. Leninist sai naljakas nukuteatri tegelane, pehme käpiknukk, omalaadne nõukogude Teddy-bear.
Samamoodi kui Inglismaa lastetoad karukestega, oli Nõukogude Liit üle ujutatud igat masti Leninitega. Temast taheti teha meie laste suurt sõpra, aga mehise ülepingutuse tõttu polnud tulemuseks mitte sõber, vaid koomiline pärdik.
Juba oktoobrilapse märgil naeratas vastu kuldsete lokikestega väike armas Volodja, nagu pisikene Jeesuslaps või Amor. Õpikutes kirjutati sellest, missugune hea laps Volodjakene oli, nii aus ja õiglane! Arusaadav, et selline pugeja äratas igas normaalses lapses jälestust. Kuid Leninist polnud pääsu, ta oli alati meiega. Pioneerimärgil oli talle juba habe ette kasvanud ja pea kiilaks läinud – sinna oli mõnus sarvi joonistada. Jälestus kadus ja tüütu kaaslane hakkas nalja tegema nagu mõni kentsakas majanaaber. Igal pool tänaval rippusid Leninid, seisid Lenini kujud, lehvisid loosungid tema tarkade sõnadega. Raamatukogus täitsid Lenini teosed terveid riiuleid, ent iial polnud näha, et keegi neid ka loeks. Kauplustes müüdi Lenini kujukesi – ostsin isegi Leningradist ühe sellise. Eks kõla ju ilusti – ostsin Leningradist Lenini! Kõik kohad olid teda täis, ta paljunes nagu äädikakärbes. See on ju koomiline, kui igalt poolt vahib sulle vastu mingi kiilakas vanamees?
Nõukogude võimul õnnestus viia Lenini kultus täieliku absurdini. Kurjast päris-Leninist taheti teha pühak, asendada hirm ja vastumeelsus armastuse ning hardusega, aga pühaku asemel sündis mingi lollakas ja harduse asemel nali. Kui me loeme neidsamu jutukesi Leninist, ei suuda me ju naeru tagasi hoida. See on tõeliselt stiilne absurdihuumor! Huvitav, kas suurepärane humorist Mihhail Zotenko tegi seda meelega? Nende tekstide põhjal võinuks vändata naljafilmi, Lenini osas Buster Keaton.
Ent kahtlemata pole Lenini juttude koomika mõistetav inimeste jaoks, kellel puudub nõukogude elu kogemus. Ilmselt ei mõista ka juba praegune noorim põlvkond, mis selles isikus ja neis juttudes naljakat on. Tuleb välja, et see raamat on kodeeritud, omalaadne salakiri, mille võti asub lugeja mälus.
MEIE LENINMihhail Zotenko, Zoja Voskressenskaja jtKirjastus Tänapäev, 2001
