Krossi “Keisri hull” küsib Ugala laval liiga vähe

Viljandi Ugalas esietendunud Jaan Krossi autoridramatiseering “Keisri hull” Peeter Tammearu ja Jaak Alliku lavastuses paneb küsima, millal ja miks on mõtet kirjanduse suurteost lavale tuua.Või laiemalt, mis väärtus on kunstiteoste ühest formaadist teise tõstmisel – kui on olemas suurepärane romaan, siis millistele nõuetele peab see vastama laval. Kas tekitama midagi täiesti uut, populariseerima kirjandusklassikat või peaksid teises formaadis tekkima uue rõhuga samad küsimused?

Jaan Krossi “Keisri hullus” võiksid need küsimused koonduda isemeelse idealisti, 19. sajandil Eestis elanud aadliku Timotheus von Bocki (Peeter Tammearu) kuju ümber –  selle ajaloolise karakteri iseloom ja kummaline elulugu tegid temast Nõukogude ajal (raamat ilmus 1978) dissidentluse võrdkuju. Timo lähedased suhted tsaar Aleksandriga lõpevad pärast seda, kui Timo saadab valitsejale riigikorda kritiseeriva manifesti. Keiser kuulutab ta hulluks ning Timo veedab järgnevad üheksa aastat vangistuses; tagasi kodumõisa, Põltsamaal asuvasse Võisikusse lubatakse ta omakorda põhjendusega, et kunagine keisri sõber ja hiilgav väejuht on vangis hulluks läinud.

Siit peaksidki hakkama kooruma Timo hullusega seotud küsimused – kas ja kus on tema hullus? Või laiemalt küsimus idealismi võimalikkusest ja sobivusest ühiskonnaorganismi. Oli ta hamletlikult vaimuhaige? Või (suurus)hull, et mõtles tõepoolest endast kui keisriga võrdsest? Oli ta keisrile vastu astudes hull(julge)? Või hull, et rikkus oma lähikondsete elu? Oli ta hull(õilis), et seisis kuni surmani oma aadete eest ega põgenenud vabadusse? Ja kas oli tema abielu lihtsa talutüdruku Ewaga jonnaka hulluse märk? Nende küsimuste väljamängimisega tundub Ugala lavastus hätta jäävat või on antud vastus liiga lihtne ja õhuke.

Timotheuse tegelaskuju on Ugalas selgelt esiplaanil, see on olnud kas teadlik otsus või mängib Tammearu lihtsalt niivõrd jõuliselt. Romaan ja Krossi enda dramatiseering toovad Timo loo lugejani nähtuna Ewa venna Jakobi (Aarne Soro) silmadega ning jätavad mõisahärra vastuoksliku tegelaskuju raskesti ligipääsetavaks. Teine tegelane, kes võiks aidata Timo juurdepääsmatust lahti mõtestada, on tema naine Ewa. Selline lavastuse ülesehitus jätaks piisavalt ruumi just hullusega mängivate küsimuste tekkimiseks. Ugala laval seda ruumi ei teki. Ka Timo vangistuse eelset ja järgset hullumeelsust näitab laval eelkõige see, et algselt on tema juuksed viisakalt patsi seotud, aga hiljem langevad lahtiselt õlgadele.

Liiga lihtne huumor

Krossi draamatekstis on antud pidepunktid, mille ümber tuleks lavastus ehitada, aga Ugala laval näeb vaataja just neid pidepunkte – arvukate tegelaste tulemist-minemist. Romaani lugenuil on selle võrra kergem, et neil on, millega nende pidepunktide vahelisi tühikohti täita (raamatut lugema motiveerib etendus küll). Klassika või formaadimuutuse üle elanud teose lavaletoomiseks peaks olema selge motivatsioon – lihtsa representatsiooni asemel sõeluda välja küsimused ja teemad, mis leiavad sel hetkel uue resonantsi.

Lava- ja muusikaline kujundus (Jaanus Laagriküll, Peeter Konovalov) suudab seejuures aga luua kohati tugevaid kujundeid, eriti võimas on maaliline lavapilt Timost pihlakaga oma perekonnasaatust otsustamas. Dramaatilisi kompositsioone lõhkus kohati aga liiglihtsaks tehtud huumor.

Ugala etendus suudab näidata “Keisri hullu” mastaapselt ja tuua välja selle igavese idealismi vastuokslikkuse, kuid varjundirikkusest jääb seejuures vajaka, sest just tänapäeva mitmetahulisuses on üha raskem eristada idealismi, egoistlikku suurushullustust ning identiteedikiivust.

“Keisri hullu” teine tulemine

Jaan Krossi

“Keisri hull”

••Lavastus: Peeter Tammearu, Jaak Allik

••Kunstnik: Jaanus Laagriküll

••Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

••Liikumisjuht: Oleg Titov

••Mängivad: Peeter Tammearu, Triinu Meriste, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Anne Valge, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Meelis Rämmeld, Leila Säälik jt.

••Esietendus Ugala teatris 30. septembril 2006

••Krossi  “Keisri hullu” on varem lavastanud Mikk Mikiver, 1984. aastal Draamateatris