Koreograaf Carolyn Carlson ujub vastu valitseva trendi voolu

“Carolyn Carlson on nagu ameerika kaunitar, kes ujub alati vastu valitseva trendi külma voolu, luues pidevalt nõtkeid nüüdistantsu töid, mis käesoleval äreval ajajärgul toovad meieni igavikulise sära ja lootuse sõnumit,” on kirjutanud prantsuse tantsukriitik Carol Pratl. Nüüd on eesti publikulgi võimalus seda sõnumit näha, kuulda ja tajuda.

Siinkohal on paslik meenutada, et tegemist pole siiski esmatutvusega, sest mõned aastad tagasi esitas Tero Saarinen Kanutis soolo “Mees toas” (“Man in the Room”), mis oli valminud 2001. aasta Veneetsia biennaaliks. Samuti sobib mainida, et Carlsoni looming ja esteetika on viimase viie-kuue aasta jooksul tugevalt mõjutanud tantsuteatri Fine 5 loomingut. Ja et põhjanaabrite soomlaste nüüdisaegse tantsu jõuline esiletõus kaks aastakümmet tagasi on seotud Carlsoniga, kelle juures kujunes välja Jorma Uotise nüüdistantsuline käekiri.

Homme on Kumus võimalus näha Carlsoni uuemat tööd, sel korral rühmale – pooletunnist “Allajõge” (“Down by the River”), mis on valminud kaks aastat tagasi Salt Lake Citys. Töö on sündinud tihedas koostöös helilooja René Aubryga, kes on Carlsoni kauaaegne partner, ja kuue tantsijaga, kelle “lood” on kootud abstraktsesse tantsulisse kangasse. Carlson ei jutusta lihtsaid lugusid, iga tema töö on nagu luuletus – ja luulest saavad paljud tööd ka algtõuke, nagu ka nimetatud “Allajõge”, kus sõnu asendavad kehade liikumisega loodud kujundid ja mustrid. Kuigi Carlsoni tantsuline keel on lihtne ja ohtralt kordusi kasutav, loob sellele iseäraliku rütmi ja sisepulsi liigutuste täpne ajastamine ning variatiivsus. Nii suudab ta oma liikumismustrites olla ühtaegu järsk ja voogav, terav ja lainetav, rahustav ja kirglik.

“Allajõge” on omamoodi teekond vetel läbi nelja aastaaja ja samal ajal ka reis läbi Carlsoni enda vaimse maailma. “Koreograafia ei ole piiratud üksteisele järgnevate sammude jadaga,” selgitab Carlson. “Selle kaudu antakse edasi ideid ja sümboleid. Liigutuse taga on side teadvustamata maailmaga. Tants võimaldab vaatajail luua uuesti side oma mäluga.”

Mis tee viib suudluseni?

Teine Kumus ettekantav töö on Carlsoni õpilase, soome päritolu Juha-Pekka Marsalo lavastus “Armastuse vaatepilt” (“Scene d’Amour”).

Lavastus pakub rütmis, stiilis ja meeleolus ootamatu nihke, rõhutades oma võitleva koreograafia kaudu armastuse keerulist iseloomu. Marsalo enda sõnul on “Armastuse vaatepildi” algidee füüsiline iha omada soovitut ja teostada oma kujutlusfantaasiad. Ta küsib: milline on tee, mis viib suudluseni ning kuidas minnakse tunde poole oma keha jõuga? “Armastuse vaatepilt” on sündinud dünaamilisest olukorrast, mille loovad energiate ja kehade hõõrdumine ning mis hingab kuue tantsijaga ühises rütmis.