Kommentaar: Ajurünnak kirjandussuhte taastamiseks
Mõneti on lugemisaasta kampaania kujunenud „Minu Eesti” sarnaseks, kus palju loodetakse kohalikule initsiatiivile, ja see ongi väga vajalik komponent.
Pealtnäha võib tunduda, et näiteks ministeerium peaks kohe oma rahaga ise hästi palju üritusi korraldama, aga sellisel ülevalt-alla-lähenemisel võib olla ühekordne mõju, mis kohalikku ellu suurt jälge ei jätagi. Mängitakse korra kaasa ja elatakse vanamoodi edasi. Palju pikaajalisem mõju võib olla sellel, kui lugemisaasta programm kujuneb pigem alt-üles-põhimõttel, kus raamatukogud, koolid ja lugemisklubid saavad kätte tunde, et nad ajavad õiget asja ja et info sellest levib üle Eesti. Ja pigem on see lugemisoskuse juurutamise kampaania ju mitte valmis formaatide paraad, vaid pikaajalisem ajurünnak kirjandussuhte taastamise otsinguil. Kitsikus võib sealjuures frustreerida, ent ka sundida leiutama sündmusi, mis inimestele korda lähevad, samal ajal kui suurte summadega võib üritusi korraldada ka pelgalt linnukese pärast.
Loomulikult on headele ideedele siiski vaja mingit rahalist tuge. Peab kaduma arusaam, et kirjutamine, kirjanike esinemine ja kirjandussündmuste korraldamine on pelk harrastustegevus, mis justkui tasustamist ei vajagi. Nähtavasti on praeguses ühiskonnas vältimatu paista oma ettevõtmise teadvustamiseks silma kõiksugu plakatite, maskottide, insertide ja muu sellisega, aga lugemisaasta puhul tuleks siiski jälgida, et põhivõhm ja -raha läheks sisulisele tegevusele.
Leiame toimivad lahendused
Elus kirjanik ise on ikka parim reklaam sellele, kuidas suhe kirjasõnaga inimest kaunistab. Mul on hea meel, et viimaks käivitub üle-eestiline kirjanike kooliesinemiste programm; olen seda suunda Tartus ja Tartu ümbruses arendanud ja usun, et kui õpilased (ja ka õpetajad) kohtuvad kirjanikuga, kes oskab kütkestavalt rääkida mitte ainult enda, vaid ka teiste teostest, kujuneb neil kirjandusega hoopis lähedasem suhe.
Saan ka täiesti aru kartusest, et tehakse nüüd suure hurraaga kampaania ja järgmisel aastal ministeeriumi huvi jälle jahtub. Nii ei tohi minna. Lugemisaasta on ju õigupoolest suurepärane võimalus kaardistada, mis ja kuidas Eestis kirjanduselu korraldamisel ja lugemise populariseerimisel toetamist vajaks: kõhutunde ja rutiini asemel saame teada, mis lahendused tegelikult toimivad, kuhu reaalselt on rohkem raha vaja ja kus on eri huvigruppide võimalikud koostööpunktid. Kindlasti pole ministeeriumil voli seda teavet järgmiste aastate eelarvetes ignoreerida.
 |
  |
 |
