Komissar Wallander ja mõrtsukas, kes tapab õnnelikke inimesi

Komissar Kurt Wallanderi lugude seitsmes raamat algab dramaatiliselt: kolm ümberriietatud noort peavad tsivilisatsioonist eemal asuval looduskaitsealal jaanipidu. Peas parukad, seljas uhked kleidid ja ülikonnad, kuulavad nad 17. sajandi muusikat, joovad veini ja naeravad. Samal ajal luurab neid põõsaste tagant mõrvar. Ta tapab noored ja teeb nendega midagi koletut. Siis ta kaob.

Noorte vanemad aga ei taipa laste kadumise pärast muretseda, sest aeg-ajalt laekub Euroopa eri riikidest postkaarte, mis kinnitavad, et vastutustundetud noorukid läksid pärast jaanipäeva lihtsalt muretule ringreisile. Vaid üks ema ei usu seda ja käib, postkaardid näpus, tulutult politseimaja uksi kulutamas kinnitades, et tema tütar ei kaoks eales niimoodi reisile. Üks politseinik siiski usub teda ja võtab juhtumi töösse. Aga siis ta tapetakse.

Murelik komissar Kurt Wallander asub mõrvalugusid uurima. On küll erakordselt soe hilissuvi, kuid see ei paranda Wallanderi tuju. Tema isa on hiljuti surnud ja tal tuleb sellega toime tulla, lisaks on üles ütlemas tema tervis. Kui Wallanderil diagnoositakse suhkruhaigus, peab komissar endale tunnistama, et tema parimad aastad on vist möödas. Kandes leina ja oma äsja-avastatud raske haiguse taaka, püüab mees lahendada kolleegi mõrva ja noorte kadumise juhtumit.

Aega kulub, lahendus ei paista kuidagi tulevat ja siis tegutseb mõrvar jälle. Wallander ja tema meeskond teeb, mis suudab, kuid alati on mõrvar sammu võrra ees. Ja Wallanderil pole muud niidiotsa kui ähmane aimus, et mõrvariks on keegi, kellele ei meeldi õnnelikud inimesed...

Hulk õnnetuid

See ongi tegelikult raamatu põhiteema, sest nagu alati, ei piirdu Mankell seegi kord vaid sünge ja veidra mõrvaloo kokku kirjutamisega. Mankelli kriminullid on hea saak inimesele, kes tahavad meelt lahutada krimka seltsis, kuid tahaks ka millegi veidi abstraktsema üle arutada kui süžeekäänud.

Mankell võtnud ette väga laia probleemi: mis saab neist, kes pole õnnelikud? Neist, kes ei leia ühiskonnas kohta? Neist, kes ei leia põhjust naeratamiseks? Ühest küljest võib raamatut lugev eestlane kibedalt muiata, et ah, mis need rootslased ka raskustest teavad oma heaoluühiskonnas – vaat siin Eestis on elu nii raske ja vaene, et elada pole võimalik, aga rahakott ei luba ka väärikalt surra.

Samal ajal on Mankelli küsimus siiski igati õigustatud. Kas meil lasub õnnetute ees vastutus? Kui palju peaksime oma kaaslasi arvestama ja tähele panema? Ja kes üldse peaks tähele panema, kui kellegi peas on midagi väga viltu?

Raamatus ajendab üks ühiskondlik äratõukamine inimeses eluaegset kibedust, mille tõttu ta lõpuks tapma hakkab. Kindlasti ei saa igast õnnetust mõrvarit, kuid mõelda tasub sellegipoolest: mis siis saab, kui rahulolematus kasvab üle piiride? Eestis on palju neid, kellel pole kas tööd või ei võimalda töö eest saadav palk inimväärselt ära elada. On neid, kes ei leia siin riigis oma kohta kas keeleoskuse või mõne muu asjaolu tõttu. Meil on palju õnnetuid. Kas nende roll ongi jääda äratõugatuks ja märkamatult õnnetuks? Aga mis siis saab, kui nad ühel hetkel enam ei jaksa?

Lahendused tuleb ise leida

Kõrvaltegelaste kaudu pakub Henning Mankell võimaluse mõelda ka selle üle, kui hästi me üldse oma lähedasi tunneme. Ja selle üle, kuidas on pered võõrandunud, kui armastus on kadunud raha varju. Ja kuidas mõjutab surm allesjäänute elu.

Mankell ei paku lahendusi ja kindlasti pole tema tõstatatud küsimustele ka ühtainsat lahendust olemas. Aga kui üks kriminull lugeja tähtsate küsimuste üle arutlema paneb, on ta teinud enam kui paljud teised raamatud.„Sammu võrra maas”Henning Mankell
••Varrak