Kolm tenorit

Homme lõpeb kolme tenori turnee ülesastumisega Tallinna Lauluväljakul.

Nagu läänes, nüüd ka meil, teenib turnee reklaami plaadi ilmumisele ja vastupidi. Asja ette võtnud Jaak Joala sihib kompleva kohaliku CD-turu müügirekordi püstitamist. Kuuldavasti on "Las jääda kõik mis hea" tiraazh seni Eesti suurim, duubli esimene volüüm läbi müüdud.

1970-ndate algusest põlvnevale muusikamaitse nishile rihitud taassalvestamistest tabab see projekt ilmselt enim naelapea pihta, rahuldades noorusnostalgia väljaelamise vajadust. Iidol-sauruste maailmamoe harjal sobivad tenorid neilegi, kes 70-ndate "Suveöid" ei mäleta - kelle esimesed "Sind otsides" tunded jäävad diskojärgsesse "Sangar seiklusfilmis" ajastusse. Eesti eneseteadvust sobib paitama teadmine, et on juba ka kohalikul popkultuurikihil paksust, kaevamaks välja oma claptone ja cockereid. Võib muidugi oletustega mängida, kas meie All For One musketäride projekti edu suurus võrdub siin liidetavate summaga? Kolme vaala käekäik läbi kolme kümnendi tänasesse on üksjagu erinev. Rahvaliku kõnepruuki sulandunud Iff ja Mäx on ülima omaksvõtmise märgiks. Joala on lihtsalt Joala, teda eestlaslikus õeluses edukama hõimuvenna vastu saatnud Jashka on ajast-arust. Sikk-sakke teinud Mäxi tõstsid revolutsioonipäevad rahva "Koidu"-prohvetiks. Tagantjärele lisab Muusiku portreele inimlikkust - toona üliinimeseks-iidoliks olemise vastu eksinud, pagukäik üle mere. Iffi populaarsus pole aegadest küsinud. Mees, kes pole kunagi "moest". Tema käheda tämbri võidukas Euro-käik paneb kahetsema varem olemata jäänud võimalusi. Tomjonesilikult puhta häälega Joalale on maitsta antud vaieldamatult globaaseimat menu (peos kuuendik kogu planeedist). Tänaselt õpetaja-positsioonilt on Joala ägedalt "vaibakloppijate" vastu sõna võtnud. "Kõik mis hea" ümberseaded mahuvad demokraatlikult tänase tümpsu ja toonase armsa unpluggedi vahele.