Kolm Eesti tudengifilmi said Sleepwalkersil auhinna

Ülejäänud žanriauhindade puhul tuli siinsetel filmitudengitel teiste paremust tunnistada vaid mängufilmi kategoorias, nii dokumentaal- kui ka animafilmi auhinnad jäid koduväljakul esinenutele.

Endiselt on lühimängufilmidega Sleepwalkersil edukad soomlased, mullu said nad peaauhinna “Perkele” eest. Seekord tuli neil leppida parima lühimängufilmi auhinnaga filmile “Hall ala”, mille režissöör on Helsingi kunsti- ja disainikooli filmitudeng Miika Soini. Lugu räägib kahe noormehe suhetest ja otsustest kindlate reeglitega sõjaväekeskkonnas, auhind tuligi tugeva karakterikeskse loo eest.

Parim dokumentaalfilm, Katrin Raupi “O.M.V.K” jätkab mõnevõrra samal teemal – film toob meieni killukesi ühe raskestikasvatatavate tüdrukute kooli igapäevaelust. Lihtne ja siiras pooletunnine dokumentaal, mis suudab teemat tabada täpselt, inimlikult ja pretensioonitult. Igati väärikas võitja.

Varem on Eesti filmidest mõne Sleepwalkersi auhinna tasku pistnudki ainult Kaspar Jancise animafilmid. Seekord tuli lisa Elisabeth Salmini animafilmiga “Viimane minut”, mis räägib kiirustamisest ja mittekiirustamisest huvitavas pildikeeles.

Lisaks žanriauhindadele anti välja kolm eriauhinda. Ühe neist sai ka Tallinna ülikooli filmi ja video õppetooli teise aasta tudeng Ekke Vasli seitsmeminutilise eksperimentaalse suhtedraama “Nagu ikka” eest; žürii hindas just filmi omapära ja terviklikkust.

Ülejäänud eriauhinnad läksid veidi kaugemale, üks eriti kaugele, nimelt Koreasse pehmelt stiilsele animafilmile “Vodevill”.

Auhinna sai ka sakslase Jack Rothi lühimängufilm “Olli” – lugu sellest, mis juhtub siis, kui lastel nätsu närida ei lubada.

Kuigi seekordne Sleepwalkers väga tugeva programmiga ei üllatanud – seda tõdesid ka korraldajad –, siis kindlasti peaks žürii otsus siinsetele tulevastele filmitegijatele julgustavalt mõjuma.

Uued Eesti tudengifilmid Sleepwalkersil:

“Ninanokkija apelsin”, rež: Birgit Demidova

“Sagedused”, rež: Priit Pääsuke

“Nagu ikka”, rež: Ekke Vasli

“Ainult nali”, rež. Lauri Laasik

“Deus ex machina”, rež. Moonika Siimets

“Missing My Europe”, rež. Heilika Võsu

“Sattusid hoogu, Hugo?”, rež. Kristin Kalamees

“Viimane minut”, rež. Elisabeth Salmin

“Meister”, rež. Kaupo Kruusiauk

“Autoportree”, rež. Laura Pählapuu

Tugev tehnika, nõrgem lugu

Kristi Eberhart, Laupäeva reporter

Üldistades võib öelda, et kõigi puhul torkas silma filmide ühtlaselt tugev tehniline külg, hea operaatori- ja kunstnikutöö. Samas jättis soovida töö stsenaarium, loo- ja karakteriarendus.

Kui keskmine tudengifilm kestab 10–15 minutit, siis selleks, et film oleks tervik, kus aeg, rütm ja lugu on omavahel fataalselt seotud, võiks lühivorm olla nagu novell või anekdoot: keskendatud, leidlik, paha ei teeks ka puänt. Mõnegi nähtud filmi juures aga arenes tempo täispika mängufilmi rütmis, jäädes karakterite arenduselt pinnapealseks ja skemaatiliseks ning lõpp tuli ootamatult, justkui poole pealt. Ei kuulnud ka originaalset või vaimukat dialoogi.

Teiseks jäi häirima filmide teemavalik ja sõnum. Mõnigi stsenaarium mõjus pliiatsist imetuna. Kui kunstnik, eriti noor kunstnik kõneleb talle olulisel teemal, ainesest, mida ta ise hästi tunneb, on sõnum võimsam ja originaalsem. Kui püütakse jäljendada mõnd populaarset žanri või läheneda vormipäraselt, hämarat ja elitaarset kunsti või stiili kummardades, kukub film välja märksa lahjem.

Minu lemmikud olid kaks filmi, mis küll auhindu ei saanud, aga mis olid vabad eelmainitud puudustest: Heilika Võsu “Missing My Europe” ja Kaupo Kruusiaugu “Meister”.

Heilika Võsu minutipikkune film Euroopas sündinud ja kasvanud noorest naisest, kes satub elama Lähis-Itta, räägib kollaazŠi ja kommentaari abil kõigest, mida too Euroopast taga igatseb. Tihe, vaimukas ja poeetiline film, kus pilt ja tekst täiendasid teineteist. Tegu oli isikliku ja originaalse filmiga, mis jõudis ühe minuti jooksul üllatada, vaimustada ja korda minna.

Kui Heilika Võsu film oli kõige lühem, siis Kaupo Kruusiaugu “Meister” tundus vaadates kõige pikemana, ent kui pärast kodulehelt järele vaatasin, selgus, et “Meister” ei olnud sugugi pikem kui teised filmid (16 min).

Kaupo Kruusiauk kasutas filmis aega kõige sihipärasemalt ja jõudis rohkem öelda. Väga hingeminevad rollid tegid näitlejad Raivo ja Kais Adlas vanema abi-elupaarina, kes peavad kohalikus spordikeskuses mehe sünnipäeva. Ka Hele Kõre sporditüdruk oli tabamus kümnesse. Film spordist ja armastusest. Lihtne film, mille sõnumi saab panna ühte lausesse. Samas annab film sõnumile lisaväärtuse, mida sõnades ümber öelda on kohatu, selleks peab filmi nägema.