“Kollane vihm” on igast küljest lihvitud teemant

Kui palju kollaseid asju te teate? Päike, paiselehed, kullerkupud, varsakabjad, nurmenukud, kirikakrad, pannkoogid, murakamoos.

Stopp. Vaadake, Hispaanias on ajuti hoovihmahoogusid ja seal on asjad teisiti. 1955. aastal Kesk-Hispaanias sündinud kirjaniku Julio Llamazarese silmis on kollane lagunemise värv, kõikide värvide kvintessents, sisemine olemus, sisemine tuli, kõikide värvide lõpp. 28-aastaselt sattus Llamazares oma sünnipaika ning sealt saadud elamus on ilmselgelt selle raamatu saamise lugu. Nimelt rajati tema koduküla peale veehoidla ja kui see veest tühjaks lasti, ilmusid mudast välja lagunenud majad, neid ühendavad teejupid, viltune kirikutorn. Ei olnud see mingi muinasjuttudest tuttav salapärane järve põhjas asetsev rikkuse ja õnne koda, vaid sulaselge kõdu ja lagunemine. See lagunemine sai kirjaniku jaoks külge kollase värvi ning kes on sõitnud läbi Kesk-Hispaania nüüdseks mahajäetud põllumaade, saab värvivalikust väga hästi aru – see üüratu oliivikasvandustest rikutud maa-ala ei ole muud kui üks suur kollane kõrb, keset mida uhkeldavad suured ja vägevad, lagunevad liivakivist cortijo’d.

Kollane, kollane, kollane on vihm, mis ühes väikeses Püreneede mägikülas Ainielles aasta aasta järel järelejätmatu loodusjõu innuga lagundab maju, kirikuid ja kuure, sest selles külas ei ela enam mitte kedagi. Peale ühe 60-aastase mehe ja tema koera. Kõik teised on oma teed läinud, kes elus, kes surmas. On vaid tema, koer ja vaimud, kes teinekord tulevad ja koldesse tule süütavad. Eellooks “Kollasele vihmale” sobib suurepäraselt Eesti küla väljasuremisest rääkiv Kivirähki “Romeo ja Julia”.

Üle tõlkimise piiri

“Kollane vihm” on õudne raamat ja imeilus raamat. Jah, kui mõelda sisu peale – üks inimene keset põhimõtteliselt lõppenud elu, kus ta peab matma oma naise, koera ja iseenda –, siis on see mõnevõrra õõvastav. Samas on see väga mõjuvõimas gootika taastulemine 20. sajandi lõpus. Lugejale avaneb imekaunis maailm raamatuga, kus igal sõnal ja kirjavahemärgil on kaal. Ma usun, seda raamatut on kaua kirjutatud, ja sellise tõlke saavutamiseks on tööd tehtud kaasaelamisega. “Vihm kustutab kuu minu silmist ja öövaikuses on juba kuulda ähmast üksildast taimekahinat, nagu mädaneksid minu verejões nõgesed.”

Tõlkija Mariliin Vassenin on ületanud tõlkimise piirid ja saanud kirjanikuks. Võtke see raamat kätte ja erakordne elamus on garanteeritud. See raamat peaks õigupoolest pärast lugemist leht lehe haaval kollaseks unustuseks saama ja käte vahelt lihtsalt põrmu pudenema.

Kollane vihm

Julio Llamazares

Tõlkinud Mariliin Vassenin

Pegasus, 2007