“Kokkola” toob teatri rahvale lähemale

Endla teatri suur saal on rahvast pungil, kui mängitakse Soome tükki “Kokkola”. Ja sedapuhku on tegu selle hea juhtumiga, kus ka peenematel pirtsutajatel pole õigust kärkida, et menu taga on väikekodanlikule maitsele ning lamedale huumorile järeleandmine. Nalja “Kokkolas” jätkub, kuid see huumor ja teemad ning kujundid esindavad rahvalikku teatrit, nii nagu see on mõistetav kõige paremas tähenduses.

“Kokkola” on lavastus, mis haarab vaatajat oma masendava koomikaga algusest lõpuni. Kui tegevuse alguses paistavad firma Eravedu Piano Larsson alkoholiuimas mehed soomlastena, keda veidi pilatakse, siis peagi see ununeb. Jutt on Eesti meestest ja naistest, kes vaevlevad oma hingehädade käes. Ago Andersoni mängitud pideva auru all olev Arijoutsi Prittinen on oma värvika koomikaga võetud elust enesest. “Kokkola” on lavastus, kus näitlejad ei häbene lavale lüüa realismi valusaid trumpe.

Ent realism ja rahvalikkus pole “Kokkola” piirid. Näitemängu kaudu on modernselt veetud ebaõnnestumise teemad, mis haakuvad vastastikku ja võimendavad üksteist. Siin on vanadaam Marja-Terttu Zeppelin (Andrus Vaarik), kes püüab taas oma kaksikvenda Sakut (Enn Keerd) hingeliselt mõista. Siin on paeluvalt vastuoluline maailmaparandaja Piano Larsson (Sepo Seeman), kel jätkub head tahet siluda oma endise sõbratari Minna (Liis Laigna) suhet lesbilise Mauraga (Kleer Maibaum). “Kokkola” Endlas on peegeldus hullust elust, nagu ta praeguses kiires maailmas kipub olema. Ja see peegeldus on ühiskonnatundlikum kui eesti teater oma tavapärastes avaldustes. Ingomar Vihmari lavastus tõestab järjekordselt, et kaalukas ühiskondlike teemade käsitlus veab rahva teatrisaali, kui sellele on leitud hea sisu ja vorm.

Ansambel pole laitmatu

Endla “Kokkolas” on aga küllalt sedagi, mille kallal norida. Lavastuse tempo ja rütm käituvad juhitamatult. Küllap pääseks lavastaja taotletav arktiline monotoonsus paremini esile siis, kui mõni lõik lavastuse muusikalises kujunduses kiirem oleks. Niisamuti pole õnnestunud laval laitmatu näitlejaansambli loomine. Endlasse kutsutud Andrus Vaarik mängib täpselt ja värvikalt Marja-Terttu perverssevõitu hingelist tõmmet kaksikvenna Saku vastu, ent Enn Keerd Sakuna vaid markeerib väliselt oma raevu ja vabaduseiha pääseda kaksikõe voli alt priiks. Kui Vaariku kutsumine on Endlale võit, siis teine külaline, Kleer Maibaum, ei õigusta täiel määral kutset – näitleja mängitud lesbilises tegelases on puudu nii kirg kui ka värv.

Sepo Seeman traageldab Piano tegelaskujuga võluvalt kokku “Kokkola” tegevusliine ja teemasid. See on roll, kus ses näitlejas peituv energialaeng saab väärilise väljakutse ja pakub eri registrites mänguvõimalust. Ent vastuolulise tegelase analüüsis pole siiski päris lõpuni mindud. Aga ilmselt publik andestab erinevused ansambli tasemes ja laadides, sest põhilises ollakse ju õigel teel. Tehakse suure saali ja suure lava teatrit ja seda sisulises mõttes.

Nüüd on siis selge, et hea rahvaliku teatri vallas võivad eestlasi abistada ka naabrid.