Kohila majadest sünnib uhke keraamika

Pa­ras­ja­gu käib üks kii­re­maid pe­rioo­de, kui toi­me­ta­jaid ah­ju ümber on roh­kem kui paar val­va­jat (õige­mi­ni lau­sa kõik) ja tem­pe­ra­tuur on tõus­nud üle 1100 kraa­di. Sel­le kind­laks te­ge­mi­seks on ah­jus kaks mõõdi­kut ning tem­pe­ra­tuu­ri kõiku­mi­ne on ah­ju­ser­val asu­va lä­pi­ku ek­raa­nil ilus­ti nä­ha. Kui­gi aeg-ajalt tu­leb vih­ma, on ah­ju juu­res iga il­ma­ga mõnus ja soe. Puid to­pi­tak­se koo­ko­ni moo­di ana­ga­ma ah­ju nii eest uk­sest kui ka külje pealt au­ku­dest. Lo­gi­raa­ma­tust võib lu­ge­da, et eel­mi­sel põle­ta­mi­sel olid puud kah­jus­ta­nud Soo­me ke­raa­mi­ku Nan­na Baye­ri töid – kau­nis­se puu­ri lu­kus­ta­tud sa­vist paa­ri­ke­se nai­so­sa­poo­le kleit on kil­du­deks puu­ri põran­dal. Ehk siis puitpõle­tu­se­ga ke­raa­mi­kaah­ju kütmi­ne on sa­mu­ti oma­moo­di kunst.

„Il­ma kii­da õhtul, naist hom­mi­kul ja ah­ju pä­rast kütmist,” ta­vat­seb Bal­ti­maa­de pa­rim ja ka ai­nus ana­ga­ma ah­ju meis­ter And­res Al­lik (kes ise ka ko­hal) öel­da. Eks see suur, 2000. aas­tal sündi­nud ahi on pa­ras daam küll, te­ma tu­ju­sid ei või en­nus­ta­da ning te­ma eest tu­leb pi­de­valt hoo­lit­se­da.

Al­gu­ses köe­tak­se ah­ju väi­kes­test au­ku­dest uk­se all, ku­ni kuu­mus sees on jõud­nud 500–600 kraa­di­ni. Siis võetak­se pui­du sis­sesööt­mi­seks ka­su­tu­se­le suur ee­suks ja kõrval­sein­tes asu­vad avau­sed. „P­rae­gu põle­ta­me Ko­hi­la ma­ju,” tõdeb sümpoo­sio­ni kor­ral­da­ja Külli Kõiv just­kui muu­seas. „Keskväl­ja­ku ää­res oli ku­na­gi üks va­na ar­mas kalt­su­kas, kust sümpoo­sio­ni­del osa­le­jad ala­ti uh­keid kostüüme said. Kah­juks lam­mu­ta­ti see ma­ha, aga puit an­ti mei­le ah­ju kütmi­seks.” Eks Ko­hi­la rah­vas on­gi ju­ba väi­kest vii­si ah­jus­pet­sia­lis­tid, Ko­hi­la tu­letõrju­jad ala­ti val­mis ja Ko­hi­la vald iga­ti toeks. Su­ve al­gul kor­ral­da­tak­se nei­le ka po­ti­laa­ta, et värs­kelt ah­just tul­nud ke­raa­mi­kat os­ta saaks.

Ah­ju kol­me­kord­seks kütmi­seks (ja se­da ju­hul, kui daa­mi­ke va­he­peal pä­ris ma­ha ei jah­tu) ku­lub vä­he­malt kaks ma­ja. Teis­tes, vä­hem et­te­ku­ju­ta­ta­va­tes mõõtühi­ku­tes um­bes viis ti­hu­meet­rit. Selts­kond nal­jat­leb­ki tih­ti, et neil on luk­sus­ho­bi, sest sel­lis­tes ko­gus­tes pui­du põle­ta­mi­ne on vä­ga kal­lis.

Kui põlev puit kõrva­le lüka­ta ja ah­juuk­sest sis­se pii­lu­da (nii ere tu­li on sil­ma­le üsna va­lus), siis näeb kuu­ma­kind­la­tel res­ti­del val­mi­vaid kuns­ti­teo­seid, mis pu­na­selt hõõgu­vad. Ah­ju sei­nad on aga nii kuu­mad, et näi­vad lau­sa val­ged. Kõivu sõnul on 67. kor­da põle­ta­tav ahi ka jah­tu­nult seest vä­ga ilus, sest söe­tolm la­des­tub sein­te­le ja moo­dus­tab kuu­mas oma­moo­di gla­suu­ri.

Jah­tu­mi­se­ni on prae­gu aga veel ae­ga. Kõige­pealt tu­leks saa­vu­ta­da vä­he­malt 1300-kraa­di­ne tem­pe­ra­tuur (kuid mit­te lii­ga pal­ju kuu­mem, mui­du va­jub sa­vi lör­ri), se­da mõnda ae­ga hoi­da ja al­les kolm päe­va hil­jem võib kee­gi ah­ju kuns­ti jä­re­le ro­ni­da.

„Eks me saa­da­me ta­va­li­selt kõige väik­se­ma,” nal­jat­le­tak­se, kuid te­ge­lik­ku­ses lao­tak­se uk­se all ole­vad ki­vid uues­ti laia­li ja muu­de­tak­se avaus nii­moo­di ise­gi mõel­da­va kõrgu­se­ga sis­sepää­suks. Ke­raa­mi­ka ah­ju la­du­mist ni­me­ta­tak­se mis­kipä­rast aga ah­ju pak­ki­mi­seks.

Kuldsed täpid nisukliidest

Kõiv se­le­tab, et on ah­ju­sid, kus tuld ja ke­raa­mi­kat üks­tei­sest eral­di hoi­tak­se, kuid sel­les puu-põle­tu­sah­jus lä­heb soo­vi­ta­ta­valt okas­puu­de leek kõrgelt üle taies­te. Lau­sa nii kõrgelt, et see mit­me­meet­ri­se ah­ju ta­gaot­sas asu­vas korst­nas ilu­sas­ti lee­git­seb ja pi­me­das eri­ti sil­mai­lu pa­kub.

Kree­ka juur­te­ga Amee­ri­ka ke­raa­mik Geor­ge Mc­Cau­ley pak­kus väl­ja, et üks hetk võiks ah­ju­le tel­gi ümber tõmma­ta ja sel­lest sweat lod­ge’i ehk oma­moo­di sau­na te­ha. Kui­gi Geor­ge polnud Ees­tist va­rem kuul­nud, on ta vä­ga ker­gelt ko­ha­ne­nud siin­se­te kom­me­te­ga – käi­nud kuu­mas sau­nas, hüpa­nud seejä­rel jõkke ja joo­nud õlut. Ära õppi­nud paar ees­ti­keel­set väl­jen­dit, õpe­tab ta teis­te­le kree­ka­keel­set sõimu ja Amee­ri­kas le­vi­nud ven­na­lik­ke ter­vi­ta­mis­kom­beid.

Vars­ti tõmbab noo­rem Amee­ri­ka ke­raa­mik Ant­ho­ny Stel­lac­cio laia pee­gel­da­va vi­sii­ri et­te, na­gu pä­ri­neks ta „S­tar Tre­ki” te­ge­las­te hul­gast, ning võtab kät­te laia voo­li­ku. Tei­sed võta­vad te­ma sel­ja ta­ha ka­he­le poo­le voo­li­kut rit­ta, põlvi­ta­vad ja hak­ka­vad pak­su vag­la moo­di pik­ka voo­li­kut võdis­ta­ma. Ta­gur­pi­di-tol­mui­me­ja ideel töö­tav pu­hur puis­tab ah­ju ni­suk­lii­sid, mis küll kii­res­ti põle­vad, kuid sel­le­gi­poo­lest jä­ta­vad ke­raa­mi­ka­le kau­nilt sä­de­le­vaid kuld­seid täp­pe (ja kui veab, siis ise­gi lai­ke).

Ke­raa­mi­ku­tel käib oma­moo­di võist­lus, et kes järg­mi­se­na ter­vis­li­ke toi­tu­ja­te põhi­kom­po­nen­ti lee­ki­des­se saa­ta saab ning kes se­da kõige pa­re­mi­ni teeb. Poo­le tun­ni pä­rast ot­sus­ta­tak­se­gi tühjen­da­da veel üks mit­me­ki­lo­ne kott klii­sid ning voo­li­ku me­tal­se ot­sa võtab en­da kät­te noo­rim osa­le­ja, poo­la­kas Alic­ja Pa­ta­nows­ka, kel­le­le ah­ju­meis­ter And­res här­ras­me­he­li­kult peh­men­du­sed põlve­de al­la poe­tab. „See oli nii ilus!” õhkab Alic­ja pä­rast üle­ni õhe­ta­des. „See on na­gu tu­han­ded tä­he­ke­sed len­dak­sid ja leek saab sel­lest muud­kui jõudu juur­de.”

Alic­ja on har­ju­nud Ko­rea ah­jupõle­tus­kom­bes­ti­ku­ga, kus ol­lak­se vait, pühen­du­nud ning jär­gi­tak­se ran­gelt tra­dit­sioo­ne. Seetõttu on Ko­hi­la rah­vus­va­he­li­ne ke­raa­mi­kasümpoo­sion ja lõbus ühi­ne ah­jukütmi­ne tal­le vä­ga meel­div ko­ge­mus. „Ma olen ka va­rem sümpoo­sio­ni­del käi­nud, aga kui seal ini­me­ne oma kuns­tist rää­gib, siis ei an­na see sul­le üld­se­gi nii pal­ju uu­si tead­mi­si kui koos­te­ge­mi­ne,” rää­gib eel­mi­se põle­tu­se­ga port­se­la­nist ja ni­suk­lii­dest kuld­se­te täp­pi­de­ga lil­led tei­nud Alic­ja. „Siin käi­me töö­toast töö­tup­pa, vaa­ta­me teis­te as­ju, an­na­me üks­tei­se­le nõu ja õpi­me.”

Ise­gi il­ma ni­suk­lii­de­ta, mil­le ka­su­ta­mist Jaa­pa­ni rii­si-k­lii­de ase­mel alus­tas ku­na­gi Soo­me ke­raa­mik Eli­na So­rai­nen, an­nab ana­ga­ma ahi sa­vi­ke­raa­mi­ka­le hul­ga­li­selt efek­te. Näi­teks võib täies­ti ta­va­li­sest val­gest sa­vist teh­tud töö ah­jus pu­na­seks muu­tu­da, saa­da pea­le lai­ke ja var­jun­deid. Ku­na­gi ei või pä­ris kin­del ol­la, mil­li­se­na su kaua val­mi­nud kal­li­ke­ne ah­just väl­ja tu­leb. Jaa­pan­las­tel on iga sel­li­se efek­ti koh­ta eral­di mõis­te, näi­teks „pär­lid päi­ke­se­loo­jan­gu­s” või muud sel­list. Siin­ne selts­kond aga loo­dab sel­le kap­riis­se daa­mi vars­ti sel­geks saa­da, min­gid aim­du­sed neil uh­kest ah­just ju­ba on.