Klaasiahi huugas ööd ja päevad

Sel suvel toimusid Haapsalu klaasipäevad juba kaheksandat korda. Klaasikunstnik Kai Koppeli poolt aastal 2003 ellu kutsutud kuuma klaasi sümpoosionist on nüüdseks saanud Eesti klaasikunstnike aasta tähtsündmus, kuid ettevõtmine kajab vastu ka kaugemalt – nii osalesid tänavustel klaasipäevadel profid Leedust, Saksamaalt, Soomest ja Luksemburgist.

Haapsalu sümpoosion eristub mujal maailmas toimuvatest samalaadsetest üritustest erilise auraga, milles on noote ühistegemise eufooriast, boheemlikust vabadusest ja mereäärse väikelinna kuurordiromantikast.

Unikaalne klaasiahi Okase muuseumi õuel on vajaduse korral kasutada ööd ja päevad läbi. Kellaaegadest olulisemaks peetakse loomevabadust, kunstnike omavahelist sünergiat, katsetamisrõõmu ja töö käigus tekkinud uute ideede teostamist.

Klaas on materjal, mille vormimiseks on kaks üsna vastandlikku teed: külm ja kuum. Evald Okase muuseumi hoovis toimunud klaasipäevadel keskenduti just viimasele, üheskoos puhuti ja valati klaasi. Seekord oli kuuma klaasi sõpradega liitunud kaks suurimat meistrit külma klaasi vallast: Eve Koha ja Ivo Lill, kes muidu on harjunud looma lihvides-lõigates-poleerides.

Habras maailm

Mängud sulaklaasiga tuuakse alati näha ka publikule. Loominguline teekond, kus oma ala meistrid vormivad tulikuumast punakalt hõõguvast vedelast massist kunstiteose, on lummav protsess, omamoodi performance, mida lavastab klaasikunstnik.

Tule, klaasi ja õhu sünergia loob hapraid maailmu, mis on võimalikud vaid siin ja praegu. Klaasi venimine, hangumine, vormiotsing on püüdlus, kus juhus kohtub meistriga. Just sellisele poeetilisele tahule viimastel klaasipäevadel keskendutigi. Et klaasi veelgi enam luulet talletuks, lugesid luulesõnad peale perekond Kannusted, muusikalist poeesiat lõid Tiit Born ja Peep Ojaveski. Erilise pitseri peamiselt lageda taeva all toimunud ettevõtmisele lisas tänavu tavatu kuumus, mis polnud pärit üksnes sulatusahjust, vaid ka taevast.

Jälg klaasipäevadel toimunust on Okase muuseumis üleval. Tabamatu poeesia on talletatud pea sama tabamatusse klaasi. Tulemused on eriilmelised ja spontaansed, sest selline töötoalaadne kiire ja kollektiivne formaat meelitab kunstnikust tavaliselt välja kõige mängulisema.

Klaasipäevad kutsuvad kunstnikke kompama kuuma klaasi piire. Kui suur valuvorm tegelikult olla saab? Kui suur võiks olla kõige suurem puhutud vaas? Kas papp sobib puhumisvormiks? Mis saab valmistrükitud klaasist valuvormis? Piire kompavad vastused võivad avada ukse uutele avastustele. Näitusel on nii pisiplastikat kui ka installatiivseid suurvorme, valatud klaasi ja puhutud klaasi, varju ja valgust.

Et saada aimu tööde sünnist ja klaasipäevade fiilingust, on näitusel väljas Kati Kerstna ja Ülo Josingu fotoseeria.

Mis see on?

„Klaasipoeesia”

Sümpoosionitööde näitus

•• Rahvusvaheline kuuma klaasi sümpoosion ehk Haapsalu klaasipäevad on rahvusvaheline erialasündmus, mida korraldab klaasikunstnik Kai Koppel koostöös Kati Kerstna ja Kairi Orgusaarega.

•• Osalevad Kai Koppel, Viivi-Ann Keerdo, Ivo Lill, Irene Lill, Eve Koha, Katrin Josing, Ülo Josing, Kati Kerstna, Kairi Orgusaar, Kateriin Rikken, Merle Kannus, Erki Kannus, Toomas Riisalu (Eesti), Anna Mlasowsky (Saksamaa), Robert Emeringer, Zaiga Baiga (Luksemburg), Remigijus Kriukas, Indre Stulgaite (Leedu) ja Päivi Kekäläinen (Soome).

•• Haapsalus Evald Okase muuseumis 4. augustini.