Kivisildnik võttis järgmiseks hambusse Papa Jannseni

— Miks nimetasid oma teatri just Mart Viisitamme järgi?

— No sellepärast, et Mart Viisitamm on Pärnu linna ainus lootus. Minu jaoks on eriti tähtis, et Viisitamm vahetas välja linna kultuuriosakonna juhataja. Ja põhimõtteliselt mulle TUNDUB selle põhjal, et siin hakkab nüüd midagi toimuma.

— Mida?

— Midagi peale Tuljaku, nürimeelse filharmoonilise muusika ja eimillegi, nende kolme põhilise kunstiliigi, mida siin on juba viiskümmend aastat kogu aeg tehtud. Oma teatri tegin ma sellepärast, et riigiteatritega ei ole võimalik koostööd teha. Nende eesmärk on teenida palgafondi sealt puuduv raha. Seetõttu ei saa ükski riigiteater teha lavastust, ilma et seda müüdaks 10–15 etendust. Neil on müügikohustus, aga nad ei tunne endal kunsti tegemise kohustust. Minul on vastupidi ja ma ei saa teha koostööd süsteemiga, mis teeb sedasama, mida meelelahutustööstus, ainult et halvemini. Vaata Eesti teatri tüüpilisi muusikale – need on halvemad kui eraproduktsioonifirmade etendused. Neil on väga palju võimalusi: iga näitleja kohta on viis-kuus teenindajat, reklaamitoimetajad, avalike suhete juhid, personalijuhid, projektijuhid, kõikvõimalikud direktorid, abidirektorid, rääkimata vajalikest inimestest, nagu piletimüüja ja koristaja või puusepp. Aga ma ei näe tulemust. Ja minu meelest ei näe seda ka kriitikud. Festivalil “Draama”, kus näidatakse Eesti parimaid etendusi, kukub ikka nii välja, et kümme etendust tuleb projektiteatritelt, kes kamba peale kokku saavad toetust kümme miljonit, ja paar tükki tuleb sadu miljoneid neelavalt riigiteatrite süsteemilt.

— Aga on ju häid tegijaid?

— See masinavärk sööb ära need üksikud inimesed, kes tunnevad midagi ja oskavad tundeid väljendada. Kui Tiit Palu siia tuli, oli ta väga hea lavastaja. Ta tegi superhäid lavastusi, mis olid visuaalsed, erilised. “Ekke Moori” järgi, mis on väga vilets raamat, tehti väga lahe etendus, mis oli visuaalne, aga samal ajal kerge ja mida võisid ka inimesed vaadata, sihuke vaatemänguline. Samuti see “Raimund”, mis rääkis Raimond Valgrest. Mäletan, kui lahe oli, kuidas “Raimundis” raudteejaama katus konkreetselt sõitis – tõesti sõitis katus pealt minema!

Aga noh, inimesed ei söönud seda ära. Nad otsivad sealt meelelahutust, nad otsivad nalja, lihtsat armulugu, mingit kräppi. Ilmselt tuli sellest majanduslik probleem, suured kulud on tehtud, suured täistrupiga etendused, kõik välja reklaamitud... Aga inimesed lähevad poole etenduse pealt üle tee tex-mex’i ja kohe on linna peal kõlakas: mingi jama. Asi on selles, et siin ei ole ju üldse teatrit tehtud, nii harva tehakse teatrit, kus on midagi vaadata!

— Nimeta veel häid lavastajaid.

— Toomas Saarepera on kõige parem lavastaja, keda ma tean. Tõesti visuaalse mõtlemisega. Kunagi tegid nad Ervin Õunapuuga koos triloogia, kus olid “Kruppi viimane lint” ja “Vincent van Goghi tundmatud aastad”. Need olid visuaalse ja leidliku pildiga, vaatad, suu lahti, nagu Priit Pärna multikat. Ta võttis laenu, pani oma raha sisse, aga mitte midagi ei tulnud tagasi. Isegi mitte tunnustust. See tapab ära.

— Ametinimetus on sul väärikas.

— Jah, ma olen teatridirektor, kuna kõik inimesed saavad aru, et direktor on auväärne isik. Kui ma ütlen, et olen näitleja, lavastaja või kunstnik, siis vaadatakse mind nagu mingit teisejärgulist.

— Aga siiski näitled ja lavastad?

— Jah, ma teen praktiliselt kõik ise, peale plakatikujunduse, kus ma pean kasutama abijõudu. Mul ei ole alluvaid. Mul on koostööpartnerid, projektijuht Karol Kallas, kellega ma asju ajan, ning disainer Mart Anderson, kes kujundas Jannseni-näidendi plakati. Ma mängin ise, ma kirjutan ise, ma töötasin välja teatrimetoodika – Pauerpointi teatri.

— Kirjelda seda metoodikat.

— Esiteks on see ökonoomsem. Selle ökoloogiline jalajälg on võrreldav kärbse omaga, aga intellektuaalne jalajälg sauruse omaga. Esitlustehnika PowerPoint aga on minu arust jumalik meedium. Seal, kus liigub palju raha, on see püha keel, millest sõltub meie kõigi ühine läbimüük või valimistulemused või mingite projektide rahastamine. Kõik, mis meie ümber toimub, otsustatakse PowerPointi esitluse taustal. See on nagu vana Venemaa kirikuslaavi keel, milles ei saanud valetada. Aga ei saa võtta tõsiselt seda, mis on näiteks luulevormis, draamavormis... Kuna kunsti prestiizˇ on nii madal, siis ei saa tänapäeval enam klassikalist kunsti teha. Või kui seda tehakse, siis ainult raha kokkukrabamiseks nagu riigiteatris.

— Kuidas sa nii väheste ressurssidega hakkama saad?

— Aga rohkem ei olegi ju vaja. Mis ma peaksin reklaamitoimetajaga peale hakkama? Või personalijuhiga. Miks mul peaksid olema puusepad? Ega teater muutu sellest kunstitegemise kohaks, et seal on rahahunnik, et seal on suur hoone, mida köetakse, et seal on ametnikeparv. Teatri eesmärk ei ole teha mingeid puust konstruktsioone, teatri eesmärk on liigutada inimeste emotsioone ja anda neile mingi pilt maailmast. On mingi kunstiline vormel, valem või mudel, mis kirjeldab sulle midagi. Minu näidend kirjeldab Eesti elu. Nagu korrastaksid ümbrust, disainid inimeste pea sisemust. Meil on ju kõik disainitud, pudelisildid ja telefonid ja kõik asjad on räme disainitöö, ainuke prügimägi on inimese pea sees.

— Miks sa valisid oma teatri esimese näidendi peategelaseks just Jannseni?

— See näidend räägib Eesti asjast ehk reetmisest. Jannsen oli Eesti esimene suur reetur ja seetõttu on ta ka tähtis – mitte sellepärast, et ta oli mingi kirjanik, Eesti hümni sõnade autor või laulupeo paikapanija. Ta oli oma põlvkonnas kõige tagurlikum. Tema pooldas alati vana kirjaviisi, alati sõprust sakslastega, alati pappide lolli ideoloogiat, alati võttis oma lehe jaoks raha nii sinodilt kui ka rüütelkonnalt. Rahvalaulule tõmbas ta täiega vett, tema jaoks oli see mingi kiunumine, mis pani pea valutama nagu vinguhais. Eesti rahvale poliitiliste õiguste andmist pidas ta lastele tuletikkude kätteandmiseks. Tõsi, ta kasutas eesti keelt, tõlkis eesti keelde suure hulga saksa vaimulikke laule ja jutustusi. Võib-olla on mõned ka algupärased, aga nii halvasti tõlgitud, et ei leia enam algupära üles. Kui me ütleme, et Jannsen on eesti kultuur, siis on ka väga halvasti tõlgitud Cartlandi romaan eesti kultuur. Tema luuletused on ju ka täielik jorin, nagu see Eesti hümn, Soome hümni kaudtõlge. Ma imestan ka selle üle, et omal ajal tehti Eesti Vabariigis hümnikonkurss – Visnapuu nagu võitis selle –, aga mingil põhjusel pandi ikka see kuradi Soome hümni hämar koopia.

— Kust ikkagi nii radikaalsed mõtted Papa Jannseni kohta?

— Pärnu muuseum avaldas tema saksakeelse päeviku, kust ilmneb, et see mees oli kinnis-

ideede küüsis vaevlev poolhull. Ta oli siiralt veendunud, et kui inimene usub Jumalat, antakse talle raha. Ja kui rüütelkond talle klotsi välja käis, läks ta veel rohkem õhku täis. Saad aru, ta sai selle raha reetmise eest! Sakslased ei saanud parasjagu tsaarivõimult oma lehe tegemiseks tsensorite luba, siis nad pidid Jannseni lehest meediapinda ostma. Ja Pärnu Postimees oli iseenesest täielik soigumine, kristlik-monarhistlik seltskonnaleht, kus ta kirjutas meetripikkuseid lugulaule tsaariperekonna ristsetest ja matustest. Praegu ajab Kroonika rohkem Eesti asja kui Jannseni Pärnu Postimees.

Jannsenite perekonnal oli Vana-Vändras suhteliselt halb maine. Mitte sellepärast, et nad midagi paha oleksid teinud, aga nende suguvõsa kõige tuntum tegelane oli üks kääbus Kents-Jaan. Sihuke halva iseloomuga, tige väike pätakas, kes oli halli peaga ja käis karjalastega karjas. Kohalike seas oli kõnekäänd “kimbus nii kui Kents-Jaan perus”. No ta oli selline koomiline ja põlatud tegelane ja sellepärast muutsidki Jentsenid nime Jannseniks.

See kääbuse motiiv võtab minu arust hästi kokku Eesti suhtumise maailma elusse. Sihuke väike vastik kääbus, rabeleb pidevalt kuskil mudas kalavõrgus. Kõik, mis Eesti ajaloos edasi juhtub, on Kents-Jaani uued, uued, uued variatsioonid.

— Kui kaua teie tükki näha saab?

— Me teeme praegu ära kolm etendust ja siis vaatame, sügisel loodame linnavalitsuse heldusele. Kui saab natuke finantsi, siis võtan kampa veel mõned näitlejad, Endla parimad näitlejad.

— Millal on oodata järgmist Kivisildniku raamatut?

— See tuleb ehk sügiseks. Ta on mul ammu valmis, aga vahepeal sai nii palju raamatuid kirjutatud, et poed on neid täis ja pole nagu mõtet nii palju korraga turule paisata. Parem kirjutada rohkem, visata kümnest luuletusest kaheksa tükki minema ja tuleb lihtsalt ägedam raamat. Muide, kuu lõpus tuleb mul Kadunud Lootuse Pubis veel üks näidend, “Mill niidiga kaelas”, mille lavastaja on Andres Lepik, mängivad Lepik ja Andres Tabun. See on hinge müümise lugu miljonimängu vormis, tõsine massikultuur, mis sai innustust ühest Playboys ilmunud Mark Reynoldsi jutust.

Üks asi, mida ma olen praegu päris intensiivselt teinud, on oma blogi, mis on kahe kuuga saanud oma 11 000 külastust. Arvesta, et päevas külastab blogi paarisaja inimese ringis ja kvaliteetse luuleraamatu trükiarv on ka umbes kakssada. Reklaami-

inimesed mõtlevad kontaktides. Kui riik maksab selle luuleraamatu toetamiseks 30 000 krooni ja kahesajast eksemplarist müüakse sada ära, siis mis tuleb ühe kontakti hind? Ilmselt kallis. Aga mina kirjutan näiteks iga päev oma blogisse kolm lugu, mida loeb 200 inimest – mis tuleb selle kontakti hind? Ainuke kulu on see, et ma maksan internetiühendust.

Kusjuures kirjanikud minu arust blogi ei pea, kirjanikel ei olegi eriti kodulehekülgi. Kirjanik ei suuda jätta endast inimese muljet. Ma arvan, et sellepärast, et nad ei olegi elavad inimesed, nad on topised. See on tõsine probleem, sest inimkvaliteet on igal pool väga tähtis.

— Keda eesti kirjanikest sa kõige enam austad?

— Eestis on paarkümmend täiesti normaalset kirjanikku. Näiteks Vahur Afanasjev on väga hea romaanikirjanik ja hea luuletaja, sama lugu on Piret Bristoliga. Vanadest kaladest meeldivad mulle näiteks Mihkelson ja Kaplinski, mul ei ole ka midagi Kõivu vastu. Noorematest luuletajatest – või noh, minu jaoks on ka Ruitlane noor – Rooste, Krull, Soomets. Surnud kirjanikest oli väga äge Vanapa, väga lahe oli Suumann.

Häid kirjanikke on väga palju, aga kes nendega tegeleb? Või mismoodi nad levivad? Tehakse väikesetiraazˇiline raamat, ajalehes midagi ei kirjutata, teles kunagi ei näidata, raamatukogust on ka raske leida. Veiko Märka on tegelikult ju keeleline geenius ja mulle meeldib näiteks väga Mart Juur – minu arust on ta väga hea kirjanik, aga ma ei tea kedagi, kes teda kirjanikuks peaks. Ka Kivirähu asjad mulle meeldivad. Pärnus on üks hea kirjanik, Kaupo Meiel, kes ei ole veel midagi avaldanud.

— Kas sa oled ka toimetajatööd teinud?

— Jah, ikka, viimati toimetasin Afanasjevi luulekogu “Katedraal Emajões”. Ja ma arvan, et sellest sai asi, ta on väga hea luuletaja. Mõnikord olen ma seda tööd teinud, et konsulteerin kirjanikke. Nagu sportlasel on vaja treenerit, on kirjanikul vaja kedagi, kes on seda asja teinud ja tunneb lihtsaid töövõtteid. Kaugel sellest, et kellelegi oma asja peale suruda, lihtsalt tuleb tuua välja see, mis temas on iseloomulik ja tugev, ning see osa, mis ei tööta, välja visata. Ma olen siin teinud koolinoortele oma meistriklassi. Võib-olla suveks saame siin ühe tüdrukuga ka mingi ajakirja-valiku kokku. Väljaõpe on vajalik, tootmine on kõige tähtsam asi. Vahendamine ei ole mingi väärtus. Nüüd ma kavatsen jälle toimetajatööd teha ja töötada autoritega, kes ei ole veel raamatuid välja andnud, või nendega, kelle raamatud ei ole edukad olnud, näiteks Tiit Tarlap.

— Avaldasid aprillikuu KesKuses Tasuja (:) programmi, mis on selgelt üle vindi keeratud. Kui palju oli seal tõsist sõnumit?

— See oli keeratud üle vindi ühele poole, aga elu meie ümber on keeratud üle vindi teisele poole. Kui asju üle keerata, muutub kõik selgemaks, see on nagu karikatuur. Poliitika ei pea ju tingimata olema igav, nürimeelne, arusaamatu ja sihuke häma. Jah, ma olen Euroopa Liidu, religiooni ja pangalaenude vastu, ma olen orjastamise vastu, igat liiki, nii majandusliku kui ka vaimse orjastamise vastu. Mul on endal ka pangalaen kaelas, kuigi mitte enam kauaks, nii et see ei ole mulle võõras teema.

— Mis on saanud mõttest asutada rahvuslaste partei?

— See ei olnud küll päris minu mõte, aga mina toetan alati rahvuslikke asju. Ma kirjutan alati alla, kui on mingi rahvuslik petitsioon või protestikiri või mis iganes. Eesti riigis võiks olla keegi, kes kas või nime poolest ajab Eesti asja. Kunagi saab öelda näiteks, et näe, üks mees oli vastu Euroopa põhiseadusele, üks mees näiteks kirjutas alla mingile rahvuslikule paberile –, et kõik ei olnud ikkagi ühe mütsi all. Ma ei näe, miks peaks üks riik kogu aeg esindama teiste riikide huve ja jätma enda rahva ja kultuuri huvid kaitsmata.

— Mis on mäda Eesti kultuuripoliitikas?

— Arvan, et mina olen üks esimesi, kes kultuuriraha pärast viimasel ajal on vingunud. Võib-olla natuke rohkem arve näidates kui keegi teine, kes ütleb lihtsalt, et sportlane saab rohkem kui kirjanik. Väga hea, et sportlane saab raha. Väga hea, et ametnik saab raha. Aga mingi kirjanik, kunstnik või näitleja võiks ka saada ja mitte 3000–4000 kuus, vaid nii, et tal oleksid normaalsed töötingimused. Raha, töö ja tulemus peaksid olema mõistlikus proportsioonis. Mingi osa kultuurist, riigiteater näiteks, elab veel sotsialismis, aga kirjandus on juba kapitalismis ja imeb käppa. Põhiõigus võrdsele kohtlemisele on puudu ja kogu lugu.

“Kulka” ühe ametniku peale kulutab riik 460 000 aastas. 12 ametnikku, kokku nad kulutavad siis, ütleme 5,6 või 6,5 miljonit. Ja nad isegi ei ole võimelised andma käsikirjadele eksperthinnangut, vaid ostavad selle sümboolse raha eest kirjanike liidust. Miks kultuuriministeerium ei võiks kohe tõsta selle kirjanike liidu arvele, kui de facto jagavad seda kirjanike liidu eksperdid? Ma ei näe, miks need parasiidid, kes peavad minule töötingimusi tagama, elavad nagu või sees, samas kui mina töötan ja rügan agentuuris ja teen öötundidest oma näidendit. Näiteks täna läksin magama kell viis hommikul.

— Teenid leiba reklaamikirjutajana?

— Jah, sest kui ma seda ei teeks, oleksin tõenäoliselt lihtsalt surnud. Ma ei tea, kas ükski kultuuriminister või tema kirjastajate liidu taustaga kirjandusnõunik taksot sõidab. Mis tööd nemad päeval teevad? Ma küsin teinekord, kui ma kultuuriministrit näen: kuidas sa ennast elatad? Ma tean, et öösel teed sa seda ministrivärki, aga mida sa päeval teed, kuidas sa endale leiba teenid?

Olen saanud kaks aastat “kulka” kõige madalamat stippi, ja saama hakkasin seda siis, kui hakkasin ühel aastal põhimõtte pärast lihtsalt igas kirjatöös kultuurkapitali alandama ja mõnitama. Võimalik, et neile jõudis siis järsku kohale, et selline inimene on ka olemas ja ta vist kirjutab midagi. Nad ei loe seal ju raamatuid.

— Sa oled pereinimene?

— Jah, kahe lapsega, 5 ja 18 aastat vanad. Ent mu pere ei taha lehte sattuda, nii et räägime muudest asjadest.

— Kas sulle sinu teravate ütlemiste pärast tänaval kallale ei ole tuldud?

— Raha pärast on küll juhtunud. Aga muidu öeldakse pigem hästi, et oh, see mees kirjutab nii lahedaid raamatuid. Kohtuasju pole pärast Runneli hagi – mis oli küll ilmselt Lõhmuse initsiatiiv – olnud, ja seegi lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

— Aga miks sa oma sõnavõttudes ikkagi nii agressiivne oled? Näiteks Arvo Pärdi vastane artikkel ajakirjas Pläkk?

— Mulle endale meeldib selline raju stiil. Mulle ei meeldi lugeda kõikemõistvat mittemidagiütlemist. Kuna ma näen, et Arvo Pärt on kultuuriimperialismi agent, siis ma ka ütlen seda. Sama lugu on Barutoga, kes ei ole ju Eesti sportlane. Ma olen veendunud, et välismaale on mõtet teha ainult neid asju, mida mujal ei tehta. Positiivne näide on Priit Pärn, kes teeb sellist asja, mida mujal ei ole, tal on õpilased, järgijad. Kui juudid kirjutasid oma vana testamenti, siis nad ei mõelnud sellele, kuidas see vilistitele maha müüa. Nad tegid seda endale. Koopia tegemine on mõnus, sest see on riskivaba. Mingile keskmisele tasemele jõuad sa sellega alati, aga edasi mitte kunagi.

Teised Kivisildnikust

Rohkem mõõka,

vähem malakat

Berk Vaher

•• Argisuhtluses on Kivisildnik üks rahulik ja muhe inimene, luuletajana väga hea keele- ja kultuuritajuga. Publitsistina keerab sageli vindi üle. Eks ta valulävi ümbritseva lolluse, valskuse ja silmakirjalikkuse suhtes ole väga madalal, aga kui võtta eriti räiges toonis sõna kõige vastu, mis häirib, võivad head ja õiged mõtted müra sisse ära kaduda. Probleemid ei ole ju võrdse kaaluga, aga kui neile sama malakaga anda, siis see malakas kulub ja võib puruneda suhteliselt tühise asja vastu – ja siis, kui seda tõesti vaja läheks, pole meest ega malakat võib-olla enam kuskilt võtta.

•• See on öeldud nii Kivisildniku sõna kui ka närvisüsteemi kohta. Kõige üle ei pea jaksama südant valutada – sulisid ja tühikargajaid on alati leidunud, elu ise kannab paljude eest hoolt. Aga paljudes asjades on asjalik argumentatsioon paraku võimukandjate ülbuse ja umbsuse suhtes ning ka kultuurilise inertsuse suhtes võimetu ning üks korralik ja täpne verbaalne obadus saavutab palju parema efekti. Seda Kivisildnik oskab.

•• Rohkem teravat mõõka ja vähem nüri malakat – seda soovitaksin talle. Ja muidugi endiselt head luulet – see ei pea olema publitsistikaga vastuolus. Keskuse-saadete Kivisildniku-minutid tegid seda tööd, mida näiteks eesti hiphopilt ja pungilt märksa rohkem ootaks.

Umbtulistaja

Karl Martin Sinijärv