Kitt, mis hoiab koos maailmavaateid ja vennaskondi

Nõukogude Liidu heaks spioneerinud nn Cambridge’i viisiku loole tuginedes tahaks püstitada kaks küsimust: mil määral on homoseksuaalsus seotud spionaažimaailmaga ning kas inimese poliitiliste veendumuste ja homoseksuaalsuse vahel on mingi seos?

Esmalt meenutame põhifakte.

Cambridge’i viisik (Cambridge Five) oli Suur-britannias 1950. aastate alguseni tegutsenud Nõukogude spioonide võrgustik, mille liikmete saavutuste tipp langeb tõenäoliselt Teise maailmasõja päevisse.

Viisiku kuulsaimad liikmed on Kim Philby ja Anthony Blunt. Philbyl õnnestus paljastamise järel põgeneda N Liitu (1988. aastal tuli KGB mõttele anda välja Philby kujutisega postmark ja see omakorda sundis dissidendist poeeti Josef Brodskit kirjutama võib-olla maailma kirjanduses kõige vapustavama süüdistuse Nõukogude salapolitsei töömeetodite kohta – Philby näo kujutamine margil on põhjus, miks Brodski j´accuse sai filatelistilikele kirgedele vihjava pealkirja „Koguja rõõm”).

Viisiku teine prominent Anthony Blunt oli multitalendist kunstiteadlane (õppis ülikoolis matemaatikat, siis tegi endale nime filoloogina), kellele kõrgaadli hulgast pärinemine ja kauge sugulus kuninganna emaga tagas Briti õukonna kunstivarade hoidja ihaldusväärse koha.

Nagu Philby ja Blunt, nii olid ka viisiku ülejäänud liikmed marksistid ja homo- või biseksuaalid.

Kuna marksism ja homoseksuaalsus olid 1920.– 30. aastatel Cambridge’is aktsepteeritud eluhoiakud, siis ei olnud selliste kalduvustega inimeste ühiskondlik edenemine ei enne ega ka pärast sõda Inglismaal takistatud.

Nõukogude luurajaks olemist selles ühiskonnas siiski ei tolereeritud.

Anthony Blunt paljastati lõpikult 1964. aastal, kui üks ameeriklane rääkis Briti vastuluurele, kuidas teda oli Cambridge’i õpiaastatel püütud värvata Nõukogude luuresse. Värbajaks oli Blunt. Tagantjärele pakub mõtlemisainet see, et esimesed kahtlused langesid Bluntile juba 1951. aastal, kui kaks talle lähedal seisnud meest – samuti viisiku liikmed – põgenesid paljastamise järel N Liitu. Briti vastuluureteenistuse agendid pinnisid Blunti järgnevate aastate kestel üksteist korda (nimetatagu seda intervjueerimiseks või ülekuulamiseks), saavutamata ülestunnistust.

Ta murdus 1964. aastal. Või pigem murdus Briti salateenistus, sest ülekuulajad saavutasid Blunti ülestunnistuse suuresti tänu sellele, et kuninglikule kunstiteadlasele lubati pühalikult säilitada kõik tema senised ametikohad ja autiitlid. Ehk otsesõnu: vastutasuks ülestunnistuse eest lubati asi kinni mätsida.

Blunt nautis erikohtlemist kuni 1979. aastani. Sel aastal ametisse vannutatud peaminister Margaret Thatcher muutis senist kokkulepet. Parlamendis kõlanud vastavasisulisele küsimusele teatas ta vastuseks, et jah, Blunt oli Nõukogude spioon. (Ka see on huvitav, miks Thatcher seda tegi; arvatakse, et Raudseks Leediks nimetatud peaminister tahtis kohe oma valitsusaja alguses teha ametnikeaparaadile selgeks, kes on majas tõeline boss – nimelt olid Blunti kaitsjateks olnud julgeoleku eest vastutavad kõrgametnikud; mis põhjusel nad spiooni kaitsesid, see on jällegi iseküsimus.)

Pärast Thatcheri „reetlikkust” kaotas Blunt kõik – sealhulgas rüütliseisuse ja Trinity College’i auliikme nimetuse. Ta võttis need saatuselöögid stoiliselt vastu. Vaimselt murdus ta alles pärast seda, kui publik ta ühe kinoskäigu ajal ära tundis ja põlgust väljendava kisakooriga saalist põgenema sundis. Neli aastat hiljem suri ta infarkti.

Mis järeldused võiks Blunti või ka teiste silmapaistvate marksistlike homode eluloost teha? 1907. aastal sündinud mehena elas Blunt suurema osa elust ühiskonnas, kus homoseksuaalsus oli kriminaalkorras karistatav (Suurbritannias 1967. aastani). Bluntil oli seega alaline valmisolek iseenda olemust varjata. Kahepalgelisus oli sedavõrd integraalne osa tema minast, et isegi eriteenituse MI5 ülekuulajad ei suutnud sellest müürist läbi murda. Üksteist ülekuulamist ja kõik tühja.

Homoseksuaalsus tegi mõjutatavaks

Kunstiteadlasest homoseksuaal, kes on tuntud patoloogilise valetajana, ei ole Briti elulaadi sünnitis, kuid just Briti olud (klassiühiskond, intellektuaalide angažeeritus luures) muutsid Blunti ja tema sõpruskonna liikmed võiks öelda et saatuse enda poolt määratud spioonideks. Meil on praegu ehk raske mõista, millises maailmas elas Cambridge’i vennaskond. Võib-olla oleks abi sellest, kui mõelda praeguste pedofiilide kannatustele: nad on sunnitud vabaduse ja ehk isegi elu säilitamiseks oma kirgi varjama ning see omakorda muudab nad kergeks saagiks välja-pressijatele, kelle hulgas võib olla ka eriteenistuste tegelasi.

Kuidas aga vastata küsimusele homoseksuaalsuse ja maailmavaate seosest?

Ameerika uurijad ja homoaktivistid David Thorstad (üks NAMBLA ehk North American Man-Boy Love Associationi asutajaid) ja John Lauritsen väidavad oma raamatus „The Early Homosexual Rights Movement (1864–1935)”, et enne Esimest maailmasõda oli homoõiguste eest võitlemise esirinnas Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Selle riigi sotsid ja kommunistid olid ka 1920. aastatel homoõiguste julged pooldajad. Samuti paistid homosõbralikkusega silma Vene bolševikud, kes tühistasid võimule tulles tsaariaegsed homoseksuaalsuse vastased seadused.

Ka praegu tuntud homoaktivistidest sotsiaalteadlased nagu Mario Mieli, Denis Altman või David Fernbach seostuvad vasakpoolsete ja kommunistlike liikumistega. Sellel, et vasakpoolsus ja homoõigused on ajalooliselt seotud, tundub olevat loogiline seos kommunistliku liikumise kui allasurutute ja põlatute kaitsja missiooniga.

Silmapaistev homoseksuaal

Lähtudes traditsioonidest tundub Cambridge’i viisiku (või mõelgem Pasolinile!) marksismilembus loomulik.

Ent see pole kogu lugu.

Klaus Mann kirjutas 1934. aastal ilmunud essees „Homosexualität und Faschismus” järgmised read: „Me pole kaugel sellest, et seostada homoseksuaalsust fašismiga... Kuidas saab olla, et antifašistlik ajakirjandus paneb sõnad „mõrtsukad ja pederastid” teineteise kõrvale pea sama tihti kui natside press teeb seda sõnadega „juudid ja reeturid”?”

Kirjaniku ahastushüüu seletamiseks üks ajalooline ekskurss.

Adolf Hitleri lähimaid kaasvõitlejaid ja lõpuks üks tema ohtlikumaid rivaale, SA ülem Ernst Röhm oli silmapaistev homoseksuaal.

Röhmile ei olnud gay-pride võõras: ta osales Weimari vabariigi ajal homoõiguste eest võitlevas organisatsioonis Inimõiguse Liiga (sic!), külastas avalikult Berliini homobaare, edutas kellegi arvamusest hoolimata SA-s kõrgeimatele kohtadele oma armukesi ja sõpru, kelle „firmamärgiks” olid maniküüritud käed, ruužiga kaetud põsed ja siidist õmmeldud pruunid särgid. Röhm taotles avalikult Saksa kriminaalkoodeksist homoseksualismivastase 175. paragrahvi kaotamist, järgides sellega Saksa sotsiaaldemokraatide püüdlusi enne Esimest maailmasõda – sotsid olid nimelt juba 1905. aastal algatanud Reichstagis ses küsimuses kaks päeva kestnud debati.

Natside rünnakrühmlaste pealikku saatsid pidevad skandaalid. See oli suur ahvatlus. Muidugi ei suutnud natsidega surmavõitlust pidanud sotsid ühel hetkel kiusatusele vastu panna ja hakkasid Röhmi seksuaalelu enda huvides ära kasutama.

Avapaugu andis sotsialistlik ajaleht Münchener Post, mis avaldas 1931. aasta aprillis endise natsi anonüümse kirja, milles Röhmi süüdistati seksuaalsetes perverssustes. Juunis ilmus samas väljaandes terve hulk selliseid kirju. Ja see oli alles sissejuhatus. 22. juunil teatas ajalehe esikülje karjuv pealkiri: „Kuum vennaskond pruunis majas! Kolmanda Riigi seksuaalelu.” Sotsidest ajakirjanikud ilmutasid suurt leidlikkust, külvates lugejaskonna üle mitmemõtteliste aforismidega (näiteks „Stammtisch 175”).

Tammid olid murtud, tabud langenud – Saksa vasakpoolsed unustasid, et veel põlvkond varem olid homoseksuaalid olnud nende kaitsealused ja liitlased. 1934. aastaks, kui Klaus Mann oma essee avaldas, oli üldsuses juba kinnistunud teadmine, et homoseksuaalsus on „fašistlik perversioon”. (Õigluse huvides olgu siiski lisatud, et Theodor Adornolt pärineb piire ületavam mõttetera: „Totalitarism ja homoseksualism käivad käsikäes.”)

Puutumata ei jäänud ka Hitleri maine. Avalikkus oli juba aastaid imestanud, miks hoiab saksa rahva juhi nimele pretendeeriv mees oma lähikonnas sääraseid tüüpe, ning üha enam tõstis pead kahtlus, et ka füürer ise on üks „sellistest”.   

1934. aasta „pikkade nugade ööga”, mille käigus likvideeriti kogu SA ladvik (Röhmi asetäitja ja armuke Edmund Heines, Berliini SA juht Karl Ernst, SA staabis glamuurset elu elanud Saksa kõrgaristokraatia võsud krahv von Spreti, parun von Falkenhausen), löödi kaht kärbest korraga: esiteks rahustati maha Saksa sõjaväe Reichswehri kindralid, kes olid ülimalt mures võimaluse üle, et SA võtab riigi sõjalise sfääri enda kätte, ja teiseks anti üldsusele teada, et füürer pole „selline”. Kindralid rahustati maha, ja nad püsisid enam-vähem truudena kuni 1944. aasta atentaadini, ent kas rahunes ka rahvas, see on omaette küsimus. Rahva hulgas liikus tollal selline nali: „Füürer oli täieti šokeeritud, kui ta sai teada Röhmi homoseksuaalsusest. Milline šokk tabab teda veel siis, kui ta saab teada, et Göring on paks ja Goebbels lonkab?”

Oli mis oli, aga 1934. aastal jäi Saksa üldsus ilma poliitilisest juhtkujust, kes oli võidelnud 175. paragrahvi kaotamise eest. Natse iseloomustas sellest aastast alates ülimalt brutaalne käitumine, millest ei puudunud steriliseerimine ega hukkamisedki.

Huvitaval kombel hakkasid vikerkaareinimestele samal ajal lööma põrgukellad ka Nõukogude Venemaal. Raske öelda, kas Stalini silmis oli mehe ja mehe armastus kodanlik dekadents või jagas ta muidu tema poolt vihatud Saksa sotside loosungit, et tegemist on „fašistliku perversiooniga”. Igatahes laskis Stalin pederastiaparagrahvi kriminaalkoodeksis taastada ja see püsis seal Nõukogude aja lõpuni.

Röhmi ja teiste temataoliste seksuaalsete hoiakute kohta on viimasel ajal ilmunud rohkesti kirjandust. Pioneeriks selles valdkonnas on Saksa sotsioloog Klaus Theweleit, kelle sulest ilmus 1977. aastal raamat „Die Männerphantasien” („Meeste fantaasiad”). Theweleit analüüsib seitsme vabakorpuses võidelnud mehe mälestusi. (Freikorps koosnes vabatahtlike sõjalistest ühendustest, mis võitlesid Esimese maailmasõja lõpus eri tandritel nii kommunistide kui ka Ida-Euroopa rahvuslastega; vabakorpuslaste hulgast võrsusid hiljem prominentsed SA liidrid). Theweleit osutab hämmastavale faktile, et mitte keegi neist ei kirjuta oma naisest; kui elukaaslast mainitaksegi, siis mitte kunagi nimepidi. Naisi kas pole või nad jäävad anonüümseteks. Vabakorpuslaste kogu passioon kuulub relvavendadele.

Ernst Röhmist maha jäänud kirjadest selgub, et ta pidas end antiikkreeka ideaalsõdalase inkarnatsiooniks. Tema SA pidi olema nagu Sparta sõjavägi, kus relvavennad olid ühtlasi ka armastajad. Just armastaja-armastatu suhtest tulenes selle väe võitmatus. Röhm väitis, et meestevahelisel armastusel põhinesid ka muistsete germaanlaste Männerbundid.

SS-Reichsführer Heinrich Himmler, kes oli olnud üks 1934. aasta pikkade nugade öö organiseerijaid, nägi sellistes ideedes probleemi ka tema enda juhitud SS-ile. Himmler püüdis oma ordule sisendada, et meestevaheline armastus on ülimalt ebagermaanilik nähtus. Põhja-Saksamaa ja Skandinaavia turbarabadest leitud mumifitseerunud mehekehad, mis kannavad vägivaldse surma jälgi, olnud Himmleri arvates esiajaloolised sekusaalkurjategijad, kes hukati soolaukasse heitmise teel. Himmler propageeris isegi muistse tava taastamist ehk paragrahv 175 alla sattunute sohu uputamist.

Me ei tea, kas kõigi SS-i kõrgema ladviku liikmete meelsus langes Reichsführer’i omaga kokku.

Kirjanikel on oma tõde ja vähemalt üks neist – Jonathan Littell – kahtleb selles. Littell on viimase aja rahvusvahelise menuki „Les Bienveillantes” autor („Heategijannad”, Tõnu Õnnepalu pakub Vikerkaare arvustuses ka „Eumeniidid”). Littell on loonud äratuntavate prototüüpide põhjal ühe Teise maailmasõja aegse holokausti täideviija Obersturmbannführer Max Aue fiktiivse kuju.

Massimõrvar ja SD-ohvitser Aue on homoseksuaal ka pärast seda, kui ta on Himmleri orduga ühinenud. Kirjaniku tahtel suudab ta 1942. aastal Krimmis tervist turgutades ära võrgutada Waffen-SS-i ohvitseri diviisist „Leibstandarte Adolf Hitler”. Aue annab oma võrgutusobjektile alustuseks lugeda Platoni „Sümpoosiumi”, mille kommenteerimise käigus ta hiljem kritiseerib nii Himmleri kui ka üldse kogu natsionaalsotsialismi homoseksuaalsuse vastast hoiakut.

(Seksuaalses aktis passiivset rolli eelistava Max Aue ütlus Littelli ingliskeelsest tõlkest: „... I’ve often told myself that the prostate and war are God’s two gifts to man to compensate him for not being a woman.”)

Huvitaval kombel kasutab samasugust sõdalaste-Männerbund’i motiivi Vene kirjanik Vladimir Sorokin 2006. aastal ilmunud romaanis „Opritšniku päev”. Sorokini antiutoopia kirjeldab lähituleviku Venemaad, kus on taastatud tsaarivõim, mis toetub Ivan Julma stiilis loodud uusopritšninale. See on suletud meesteordu, mille olemasolu ainupõhjuseks on truudus Juhile (isakesele tsaarile) ja kokkuhoidvaks jõuks homoseksuaalsed rituaalid, mida kirjeldades laseb Sorokin oma satiirikuandel pidurdamatult möllata.

Ministeeriumis ainult mehed

Ent jätkem ilukirjandus ja tulgem tegelikkusse. Cambridge’i viisik – mis võis olla ka seitsmik või tosin või enamgi veel, sest võimalike, ent paljastamata jäänud spioonide nimesid on mainitud üle kahekümne –, vabakorpused ja Männerbund’id, SA kõrgema staabi kindel ülesehitusprintsiip – need kõik on ajaloolised faktid.

On see vaid ajalugu?

Eesti Vabariigi ministeeriumide hulgas on üks selline, kus naised ei suuda karjääriredelil tippu tõusta. Kogu meie taasiseseisvusaja kestel pole mitte ükski kaitseministeeriumis töötanud naine suutnud jõuda kantsleri positsioonile. Minu teada oli Öövli ajal üks asekantsler naine ja praegu on naine üks asekantsleri kohusetäitja. See on kõik, milleks nn õrnema soo esindajad on võimelised olnud.

Ma olen selle personalipoliitika kohta küsinud isiklikku arvamust mitmelt tuttavalt naiselt, kes on selles majas töötanud. Kui neil palutakse analüüsida iseenda ja oma sookaaslaste suutmatust ministeeriumi hierarhia ülemisele astmele läbi lüüa, muutuvad nad kidakeelseks.

Kui peale käia, pakuvad nad oletusi à la „sõjalise temaatika valdamine eeldab militaarteenistuse läbimist või siis mingeid erilisi mehelikke omadusi”.

Viimati nimetatud oletusega tuleb ilmselt nõustuda.