Kirsimäe nõlval on kohvik, kus “folgil” me kohtume kõik

Nagu tänavuse Viljandi pärimusmuusika festivali käigus näha sai, on see töö vilja kandnud. Olgu või selles mõttes, et järjekord aida kohvikus küündis paarikümne inimeseni ning ulatus peaaegu trepist alla. Igati mõistetav – täistuubitud toidutänava kõrval pakkus “päris” söögikoht ikkagi olulisel määral soliidsemat omaette olemist. Ja katuseterrassilt või suurte klaasakende kaudu kohviku mugavatest tugitoolidest imelist vaadet lossimägedele. All kihavat tralli ja inimmassi jälgides valdas hinge omalaadne rahu, justkui vaataks kõike seda laisa naudinguga kõrvalt ja kaugelt. Tundes end sibavate ettekandjate vahel ja kõrvallaudade suminas ometi keset elu, mida ilmestas näiteks trepil kildudeks kukkunud kandikutäis veiniklaase või tiba tülpinud, aga ometi püüdlikud ja sõbralikud teenindajad. Rahvasumma tõttu muudetud toidukandmiskorralduse pärast sai tol päeval tellida ainult letist ning toidule tuli allkorrusele ise järele minna. Aga tavapäevil töötavat ettekandjad ikkagi ettekandjate, mitte koristajatena.

Ah et mida siis pärimusmuusikud söövad? No mis te arvate? Verivorsti, hernesuppi ja kama? Jaa, olete üsna lähedal. Mahedat jahedat kamajooki (10 krooni), mis muide osutus tol lõõskava päikesega päeval konkurentsitult parimaks janukustutajaks, pakuti küll. Aga verivorsti järele tasub minna ilmselt pigem jõulude ajal ja hernesupi järele vastlapäeval.

Rahvuslikud road

Suvel on suvetoidud. Näiteks külm kurgisupp (25), mis (nagu ka kanapasta) reede õhtul kella 20 ajal vahetult enne meid otsa sai ja seetõttu kahjuks maitsmata jäi. Tuli leppida rabarberilehesupiga (30), mis väljanägemiselt igati eestipäraselt kördilik. Põnev ja söödav kogemus. Maitselt veidi magedana, jäi ta köögiviljasupile pisut alla. Eelroogade alla saab küllap liigitada ka soolaoad, mis arvel muteerus naljakal kombel odrakaraskiks (hind sama, 15)  ning maitselt ei erinenud ükskõik millises pealinna pubis pakutavatest.

Põhiroogade üllatus tuli (üsna oodatult, aga ometi jõuliselt) sealt, kus märksõnadeks olid värske kartul ja kukeseenekaste (60). Mahe, kreemjas, suus sulav ja samal ajal üdini kodumaine roog, mida igaüks meist kindlasti on kodus järele proovinud, sest selle toidu toorained annavad iseenesest üsna vähe võimalust midagi vussi ajada. Aga ometi tuleb mõnel kokal, näiteks Aida omal, see roog ka sadadele näljastele toitu vaaritada kiirustades välja paremini kui mitmel teisel. Ilmselt festivali puhul menüüsse lisandunud Folgi vorstikesed ahjukartuliga (60), juures sortsuke toorsalatit, eredat maitseelamust ei jätnud. Aga ilmselt ei tulnud enamik folgilisi sinna ka seda otsima. Pigem tuldi sinna pärast toidutänaval või linnas kõhu täis söömist nautima tassikest kohvi – selle juurde tasub kindlasti võtta marjakook (20), mis oma värskete vaarikatega jahedas kohupiimases kestas on tõeliselt hõrk ja märksa maitsvam kui näiteks juustukook (20) – ning kaunist vaadet. Siinkohal ei saa jätta jagamata kõrvallauast kostnud ootamatut, aga kahtlemata täiesti adekvaatset mõtet: “Tead, mis teeb selle koha eriliseks – meri ei paista!”

Viimasel ajal Maarjamaal populaarsust kogunud Itaalia-Hispaania-Hiina köögi sekka kulub igaühele meist ära ka piisake kodumaist gurmeed.

Valige veidi rahulikum aeg, kui seda on festivalimelu, minge ja pühendage hetk oma esivanemaile ning tundke end eestlasena.